Juhtkiri: Keskmisest palgast ja õiglusest

Keskmine palk ja õiglus ei ole tegelikult võrreldavad asjad. Eesti keskmine on nähtus, mille poole kõik justkui püüdlevad, mis aga vaid vähestele end kätte annab. See on püsimatu suurus, mis on pidevas muutumises. Paraku jäetakse targu lisamata, et iga järjekordne muutus viib keskmise palga keskmisest kodanikust järjest kaugemale. See on nagu sinilind, mis ei ole (ilmselt ei peagi olema?) lihtsurelikele kättesaadav. Keskmine ongi midagi niisugust, mis reageerib igasugustele võngetele. Näiteks otsustab (või öeldakse, et otsustaks?) välisluure peadirektor, keegi Mikk Marran, ennetähtaegselt oma kohalt lahkuda. Keskmine ainult võbeleb selle peale natuke, sest luuret koordineerides teenis mees oletatavalt kusagil viie ja kuue tuhande vahel, enam-vähem ministriga sama palju. Nüüd, kui ta koha vabastab (on tüdinud või oli sobimatu – vahet pole) tehakse talle ettepanek võtta vastu Riigimetsa Majandamise Keskuse juhatuse esimehe koht. Kuupalgaks pakutakse 11 500 eurot – (aastapalk 138 000!) ja riigi keskmine hüppab, nagu oleks kapaga külma vett saanud. Pole ka ime – RMK, mida ka Riigi Tulundusametiks nimetatakse, bossiga võrreldes on isegi riigi president nagu sulaspoiss – kuupalk ainult 7303, aastapalk vaid 87 639 eurot.
Loomulikult pole ilus võõrastes rahakottides tuhnida, aga sama inetu on see, kui riik ei suuda raskel ajal taltsutada ahneid ametnikke. Praegu on raske aeg. Enamikul maksumaksjatel käib üle jõu nii elektrihinna kui ka toasooja, peagi ilmselt ka leivakõrvase eest maksmine ning ettevõtjad vaatavad väga murelikult tulevikku. Kas me peame jälle meelde tuletama, et pisut rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi, kui iseseisvat Eestit taastama hakati, lubati sellest teha õiglane, kõigi eest seisev riik. Ilmselt tuleb meil eesseisvate valimiste eel kõigilt kandideerijatelt küsida, millisena nemad kujutavad ette õiglust ja kas see on kuidagi võrdsusega ühitatav.