Peep Peterson, tervise- ja tööminister
Tegin äsja ministrina esmakordselt läbi riigieelarve kokkupaneku protsessi, seistes ennekõike just hooldusreformi läbiviimise, tervishoiu rahastamisvajaduste ja meditsiinitöötajate väärika palgatõusu eest. Nagu kõik varasemad sama ametit kandnud ministrid, oli ka mul debattides kaks väljakutset.
Esiteks näidata, et ehkki haigekassa raha kasvab, on süsteemis jätkuvalt mitmekümne miljoni suurused augud ning iga mitmekümne miljoni eurose augu katmise asemel saab teistes valdkondades katta lausa kümneid odavamaid probleemkohti. Teiseks on haigekassa rahapuudusest räägitud aastaid, aga katastroofi ei ole tulnud. See soodustab mõtet, et hirmudega liialdatakse ka nüüd.
Meil on tervishoiu rahastamises ja ravikindlustuses üks tuumprobleem. Võrreldes 1990. aastaga on oluliselt muutunud nii rahvastiku struktuur kui ka töötamise viisid – püsiva aastaid kestva töölepingu asemel on enam ajutist projektitööd, ise endale tööandjaks olemist, väikeettevõtlust, muid paindlikke 21. sajandi töövorme. Samal ajal on Eesti elanike seas kasvanud eakamate osakaal ning suurenenud on nii ravivajadused kui ka olulise tehnoloogilise hüppe teinud tervishoiu võimalused inimesi aidata. Ja nii need pinged vajaduste ja võimaluste vahel järjest teravnevad.
Olukord ei ole ootamatu, suundumused on juba 2000ndate algusest teadvustatud. Erinevad institutsioonid alates mõttekojast PRAXIS kuni Riigikogu Arenguseirekeskuseni on viimase 15 aasta jooksul avaldatud analüüsides samadele järeldustele jõudnud. Sotsiaalministeerium esitas 2021. aasta kevadel valitsuskabinetile analüüsi ja ettepanekud tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuseks. Ettepanekud olid läbi arutatud ja tutvustatud nii tervishoiusektori partneritele kui ka tööandjate ja ametiühingute keskliitudele. Kuid põhimõtteliste poliitiliste otsusteni ei ole jõutud.
Ossinovski-aegne otsus mittetöötavate pensionisaajate eest ravikindlustusse raha eraldada ning 2020. aasta otsus kriisi leevenduseks iga-aastaselt üle 100 miljoni euroga haigekassat toetada on aidanud abi kättesaadavuse vähendamist ära hoida, kuid neist ei piisa ravikindlustuse vundamendi laiendamiseks ja tugevdamiseks tulevikus. Ratas-Helme-Kiik-lisarahastus lõpeb juba 2025. aastal ja toob automaatselt kaasa positsiooni halvenemise üle 100 miljoni euro väärtuses.
Meil pole enam aega jätkata vaid analüüside ja stsenaariumikirjeldustega. Kevadel valitav Riigikogu peab jõudma juba oma esimestel tööaastatel otsusteni, kuidas hoida abi kättesaadavana Eesti inimestele, sõltumata nende sissetulekust ja elukohast.
Suvel moodustatud valitsuse koalitsioonilepe tervishoiu valdkonnale ambitsioonikat plaani lühikeseks valimiseelseks perioodiks ei seadnud. Minu soov valdkonna eest vastutava ministrina on koos tervise- ja majandusekspertide ning sektori osapooltega üles soojendada seni juba tehtud analüüsid, täiendada neid uute andmete ja teadmistega. Inimesed peavad olema Eesti arstiabis kindlad. Võttes arvesse ka COVID-kriisis saadud kogemusi, tahan avalike arutelude kaudu jõuda aasta alguses variantideni, mille vahel kevadel valitav Riigikogu ja ametisse astuv valitsus oma valiku langetavad. Ravikindlustuse kandevõime tugevdamisega ei saa rohkem oodata.
