Kuuno Ahlberg, Pirgu küla elanik
Käes on jälle sügis, mis on konkurentsitult minu lemmikaastaaeg. Puudelt langevad lehed, metsad on muutunud hingematvalt kauniks ja mitmekesiseks oma värvidegammas. Aga mitte sellest ei soovinud ma tegelikult rääkida. Soovisin teiega jagada ühte muret. Muret, mille kandja ma olen suhteliselt suures üksinduses.
Aga asjast, Rapla vallavalitsus tõi volikogu ette ühe eelnõu, väliselt täiesti argipäevase eelnõu, mille sisu aga tegi mind murelikuks. Nimelt arvati avalikuks kasutamiseks mittekõlbulikuks üks teejupp Koikse külas. Selle nimetus on Hobusetalli tee ja sinna saab, kui ca 1 km enne Koikse teeristi keerata paremale. Selle tee lõpus asub üks vana ja lagunenud sild üle Vigala jõe. Ei pea vist olema selgeltnägija, et aru saada – just nimelt soov mitte tegeleda selle silla remondi ja taastamisega oligi sellise otsuse ajend!
Minu arust ei ole see õige ja ma väga loodan, et ka paljud teie seast minuga nõustuvad. Juba vanad roomlased pidasid üle jõgede viivaid sildasid ja teid kõige olulisemateks infrastruktuuri elementideks ja just täpselt sellises järjestuses, kõigepealt sillad ja siis teed. Nüüd aga terendab võimalus, et ülepääs üsna pikal jõelõigul katkeb. Kahjuks hääletas selle eelnõu poolt ka volikogu enamus, mina ise ja veel kaks volinikku välja arvatud.
Üldise arvamuse kohaselt peaks silla remondiga tegelema maaomanikud. Asja muudab veel keerulisemaks, et sillaaluse maa omanikel ei ole huvi ega tahtmist sellega tegeleda. Ka puuduvad selleks ressursid. Olen ise oma elus olnud sunnitud ühe silla ja mõned teejupid ehitama ja tean, et tegemist on ääretult kalli ja vastutusrikka ettevõtmisega. See lihtsalt ei ole ühele tavalisele inimesele taskukohane. Minu sõnum siin oleks, et sellise probleemiga ei peaks inimesed üksi jääma, vald peaks igal juhul aitama, see on tema otsene kohustus.
Vallavalitsuse käitumine on vastuvõtmatu, kui mitte lausa küüniline veel seetõttu, et põhjenduseks tuuakse „avaliku huvi puudumine“ ja seda olukorras, kus tegelikult asjast puudutatud inimesed, meie valla kodanikud, paluvad ühises pöördumises abi probleemi lahendamiseks. Kahjuks peetakse nende palvet, et taastatav sild kannaks ka lumetraktorit, liialt suureliseks. Tuleb justkui välja, et valla inimeste pöördumine ei olegi kvalifitseeritav avaliku huvi väljendusena, vaid seda on võimalik kuidagi teistmoodi ja omale mugavamalt kvalifitseerida.
Samasuguseid olukordi on esinenud ka varem. Minu kodukülas Pirgus lasti samamoodi ära laguneda mõisa kõrval olev sild. Endises Kaiu vallas Karitsas aga lahendas tolleaegne vallavalitsus üle Keila jõe mineva silla asja hoopis huvitavalt – remondi ja taastamise asemel paigaldati kahele poole tõkkepuu, sest eksisteeris oht, et võib läbi vajuda.
Positiivseid näiteid on samuti, näiteks Härgla külas õnnestus Kaeramaa puitsild omal ajal päästa, aga seda peaasjalikult tänu tolleaegse Juuru vallavalitsuse tarmukale tegutsemisele.
Minu soov ei ole kellegi peale keelt kanda ega kedagi solvata, veel vähem alavääristada, ma usun, et kui ma võtan vaevaks seda teiega süstemaatiliselt jagada, siis selline trend lõpeb. Rapla vald on väheneva rahvastikuga vald ja kahjuks see hoolimata meie suurepärasest geograafilisest asendist siin Harjumaa kõrval ainult süveneb. Linnalähedased omavalitsused tõmbavad inimesi nagu käsnaga endasse, sissekirjutus Tallinnas on kulda väärt. Meil tuleb sellega arvestada, me peame milleski neist paremad olema. Aga paremad oleme me selles, et meil on suuremal hulgal (taskukohasemat) vaba maad, kuhu soovija saab tulla ja omale koduks vajaliku maatüki osta.
Me räägime igal hetkel, “kuidas maal on hea elada, kuidas meie seda soosime“, korraldame „maale elama“ kampaaniaid, aga tegelikult on meie tegevus omakasupüüdlik ja risti vastupidine. Me laseme hävineda sillal, mille meie esivanemad kunagi ehitasid! Ja sellega läheb kasutusest välja võib-olla 10-20 perele kodu rajamist võimaldav maa. Veel kord – sellega ei saa nõus olla!
