Helmen Kütt, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, SDE
Tavaliselt kerkivad väärika vananemise ja pikaajalise hoolduse probleemid haruharva uudiste peateemaks, aga viimastel kuudel on olnud vastupidi. Hoolekandereform on olnud meediapildis päris tähtsal kohal. Paraku ka mõneti negatiivses võtmes. Lausa selliste väideteni välja, nagu oleks tulekul suur ja kulukas läbikukkumine.
Kirjutatakse, nagu hakkaks riik laristama ja eakaid hooldekodudesse suunama ning et kodu ja hooldekodu vahele ei jää enam koduhooldust ega ka muid toetavaid teenuseid.
Erinevaid kajastusi lugedes kipub vägisi jääma mulje, et kaua oodatud üliolulisele reformile püütakse jalga ette panna. Nii mõnigi opositsioonipoliitik on rääkinud hooldekodude teemal üsna halvasti varjatud kahjurõõmuga. On isegi neid, kes manavad silme ette pilti, kus peaaegu kõik eakad peavad hooldekodudesse minema. See on ju lausa pahatahtlik. Pilti on trüginud terav poliitiline konkurents.
Tunnen kohustust ja vajadust asja selgitada. Sotsiaalkaitse ja minu hinnangul üleüldse Eesti elu valusaimaks probleemiks on see, et inimeste elukaare lõpuosa on jäänud suures plaanis riikliku tähelepanuta. Eluaeg tööd teinud inimesed on vanaduses pigem koorem riigile ja mure lähedastele, mis on väga vale suhtumine. Eakate päeval või vanavanemate päeval kõneleme kauneid sõnu, kuid argipäevadel on nii lähedased kui ka kohalikud omavalitsused oma muredega üksi.
Olen hariduselt sotsiaaltöötaja, töötasin enne Riigikogusse valimist ligi 20 aastat kohalikus omavalitsuses, kus ma probleemidega otseselt kokku puutusin. Olen üks neist, kes on pikki aastaid kõikvõimalike formaatide kaudu valukohtadele tähelepanu juhtinud ja lahendusi otsinud. Varasuvel peetud koalitsiooniläbirääkimistel olid just sotsiaaldemokraadid need, kes väärika vananemise teema välja tõid ja hoolekandereformi kiirema elluviimise eest seisid. Me suutsime oma partneritega ühisosa leida. Olid ju eelmine valitsus ja sotsiaalkaitseminister eeltöö ära teinud, kuid kahjuks lükati reformi rakendamine toona kaugemasse tulevikku.
Tahan samas uskuda, et kõik Riigikogus esindatud erakonnad on nüüd valmis töötama selle nimel, et praeguse koosseisu ajal saaksid reformi käivitamiseks vajalikud sammud astutud. Hooldekodu taskukohaseks tegemise kõrval hõlmab reform ka võimalikult kaua kodus hakkamasaamist koos vajalike teenustega.
Vaatame otsa tõsiasjadele. Meie ligi 310 000 vanaduspensionärist on enam kui 13 000 ööpäevaringsel hooldusteenusel. Aastal 2021 tasusid teenuse saajad ja nende lähedased ööpäevaringse üldhooldusteenuse kuludest keskmiselt 80 protsenti ning ülejäänu oli omavalitsuste panus. Seega on praegu teenuse saajal ja tema omastel kanda ebaproportsionaalselt suur koormus. On neid, kes on sunnitud töölt ära tulema ja hakkama omastehooldajaks, sest nad ei suuda hooldekodu eest maksta, ning on ka neid, kes töötavad kahel-kolmel kohal, et kohamaksu tasumisega kuidagi toime tulla.
Teisalt tuleb teha kõik selleks, et oma kodu oleks elamiseks ja vananemiseks kõige parem koht. Ärme unusta, et 65-aastaste ja vanemate inimeste osatähtsus ühiskonnas aina kasvab. Kui nüüd omavalitsused hakkavad pensioni ja kohamaksu vahet tasuma, pingutavad nad ka selle nimel, et inimesed saaksid võimalikult kaua oma kodus elada. Selleks tuleb kodusid kohandada, pakkuda inimestele rohkem ja ka täiendavaid teenuseid, mis on ühtlasi vähemkulukas lahendustee.
Peaksime ühiselt rõõmustama selle üle, et läbi aegade suurim riigi toetus jõuab lõpuks ometi omavalitsuste kaudu meie hoolekandesüsteemi. 2023. aastal investeerib riik ligi 40 miljonit eurot, et parandada nii koduhooldusteenuste kui ka üldhooldusteenuste kättesaadavust. Ikka selleks, et juba 2023. aasta 1. juulist oleks hooldekodu koht hinnatud vajadusel keskmise pensioni eest kättesaadav ning et koduteenused paremini tööle hakkaksid.
2024. aastal annab riigieelarve selleks peaaegu 57 miljonit eurot ja 2026. aastaks kasvab rahastus 62 miljoni euroni. Kui tahame käituda hooliva ja küpse ühiskonnana, tuleb meil vaadata kogu elukaart ning leida ka tulevikus lisaraha reformi täismahus rakendamiseks. Tegu ei ole kaugeltki ulmeliste summadega. Meie seeniorid väärivad seda, et nad ei pea vanaduse pärast muretsema. Tööealised peaksid saama rahulikult tööl käia ning omavalitsused mõistma, et eakatele mõeldud teenused on sama olulised kui laste ja noorte omad.
Loodan südamest, et riigi rahaeraldus ei too kaasa seda, et omavalitsused hakkavad kokku hoidma summadelt, millega nad seni on üldhooldusteenuse kulude kandmises osalenud. Hinnatõusude ja suure inflatsiooni surve võib sellise ahvatluse tekitada, mis oleks kahetsusväärne. Kui see peaks juhtuma, oleks raha ikkagi ebapiisavalt ja reform rakenduks vaid osaliselt.
