Raplamaa toitlustajad sõitsid Põhja-Itaalia päikese alla, et tutvuda kohaliku toidukultuuriga. Meeldejääv reis andis inspiratsiooni ja pakkus mitmeid üllatusi.
Oktoobri keskpaigas sättis peaaegu 20-liikmeline grupp Raplamaa toidu- ja joogikultuuri kandjaid-eestvedajaid end teele Itaaliasse. Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse (RAEK) korraldatud neli päeva pikk õppereis viis nad Como/Lecco piirkonda Põhja-Itaalias. „Toiduelamus oli päris suur. Nägime erinevaid kohti, saime koos itaallastega kokata, saime mägedes matkata ja saime kohalikku toitu nautida,” võttis elamuse kokku Ants Uustalu.
Teistmoodi toidukoolitus
Hästi õnnestunud õppereis eeldab head reisijuhti. Raplamaa gurmaanide rõõmuks oli neil kaasas Eestis elav itaallane Carlo Vanzan. Eestis töötab mees Fotografiska Tallinn restoranis, kuid Itaalias tutvustas reisiseltskonnale oma kodukanti. Tänu temale õnnestus toidusõpradel näha Itaalia toidumaailma köögipoolt ja ise ka käed külge panna.
Õppereisi mõte sündis Ööbiku gastronoomiatalus ühel eelneval koolitusel. Ööbiku peremehel Ants Uustalul on tihedad suhted Itaalia piirkonnaga. „Meil on hästi palju häid tuttavaid Itaalias ja käime seal ise ka palju,” rääkis Ants. Üks neist tuttavatest on Carlo.
Carlo oli parasjagu Ööbikus pasta ja salaami koolitust läbi viimas. „Meie lootsime, et hakkame nüüd makarone tegema. Tegelikult tegi ta midagi hoopis teistsugust,” meenutab Jaune Riim RAEK-ist. Valmis sai hoopis pizzoccheri ehk tatrapasta kartuliga ohtra juustu ja võiga. „See oli imeline roog,” kiitis Jaune. Vestluse käigus selgus, et Põhja-Itaalia ja Eesti toidud on tegelikult sarnased. Lõuna-Itaalias on palju pastat ja pitsa, aga põhjas süüakse enam liha ja köögivilja.
Miks mitte siis minna seda oma silmaga vaatama. „Tekkis idee teha teistmoodi toidukoolitus,” rääkis Ants. Raplamaal on toidukoolitusi varem omajagu tehtud ja ring oli justkui peale saanud. „Üks asi viis teiseni ja läksimegi,” ütles Jaune.
Lauad olid lookas
Esimesel õhtul kostitasid itaallased Raplamaa külalisi neile pühendatud erimenüüga. Laud oli maitsvast kraamist lookas ja eestlasi tabasid esimesed üllatused. Koduküpsetaja Reelika Kuusemäe nägi sealsetes pidusöökides sarnaseid jooni meie jõulusöömaga. Ainult et kui meil räägitakse pikalt ette, kuidas ülesöömist vältida, siis itaallaste jaoks olid rikkalikud õhtusöögilauad igapäevased.
„Osa on välja pakkunud, et äkki nad söövad ainult õhtuti. Meie nägime ja käisime nendega alati ju õhtusöögil,” rääkis Reelika. Eestlastel oli taldrikute tühjaks söömisega tükk tegemist. „Kui laual on valida sai ja liha, siis enamik valisid ikka liha söömise. Aga itaallased sõid kõik ära,” rääkis Reelika.
Üks peatus tehti ka kohalikus singitootmises. Reelika tõdes, et teda üllatas, kui erinevad on Itaalia ja Eesti tootmine. Mõlemad kuuluvad Euroopa Liitu. Eestis tuleb enne tootmise külastust iga viimne kui ehe ära võtta ja kaitseriietus selga panna, Itaalias astuti sisuliselt tänavalt otse tootmisse. Tooted olid maitsvad ja kuskilt ei paistnud räpakus silma. „Meie seaduste vastuvõtjad on kõik võimalikud seadused vastu võtnud,” kirjeldas Reelika. Sellega on ehk üle piiri mindud. „Ja see ehk pärsib, et meil oleks rohkem tootjaid, kes toodaksid ehedaid asju,” pakkus ta.
Kohalikud tootjad võitsid eestlaste usalduse. Harakapesa omanik Kerli Linamägi rääkis, et ta tavaliselt laagerdunud liha ei söö, kuid seal tekkis usaldus seda proovida. Samuti tõi ta välja, et oli huvitav näha, millisest toorainest sinki toodetakse ja kuidas protsess välja näeb.
Lisaks söömisele võttis seltskond ette ka matka Alpi mägedes. Sihtkohaks oli mägedevaheline järv, mis asub 2000 meetrit merepinnast kõrgemal. Jalavaeva vähendamiseks viidi matkajad autodega poolele teele. Sellegipoolest oli matk raske. „See oli korralik eneseületamine,” ütles Kerli. Vaevatasuks avanesid neile aga kaunid vaated mägedele. „See oli väga mõnus kogemus, mille peale sa ise ilmselt ei tule,” lisas Kerli.
Reisi käigus õnnestus külalistel ka mitmeid ebatavalisi toite maitsta. Pärast matka pakkus kosutust näiteks lehmamaost valmistatud supp. „See on kahe kõrva vahel kinni,” rääkis Reelika. „Mina sõin. Ma kujutasin ette, et see sarnaneb tekstuurilt kalmaariga ja on kummine. Aga need tükid minu taldrikus olid küll väga pehmed. Nagu hästi õhukesed kanaliha viilud,” kirjeldas Reelika.
Julgemad said proovida ka lehma aju ja vasika harknääret. „Aju oli nagu soolane vahukomm. Pehme vaht, mille ümber oli krõbe paneering. Tervet kausitäit krõpsu asemel ära ei sööks, aga proovimiseks sobis küll,” rääkis Reelika. Harknääre nägi ajuga sarnane välja, aga tekstuurilt sarnases rohkem lihaga.
Lihtsuses peitub võlu
Tundub, et kõik reisilised kirjeldavad Itaalia toorainet ülivõrdes. Ants tõdes, et selle kvaliteedi vastu ei saa. „Ma olen püüdnud nende teatud retsepte järele teha, aga see lihtsalt ei ole võimalik,” ütles ta. Usutavasti jääb tulemus nii tooraine kui ka võrdlemisi noorukese köögikultuuri taha.
Ants rääkis, et tema reisid samasse piirkonda on viimased viis aastat tihedad olnud ja seega midagi põhjapanevalt uut ta üles ei noppinud. „Aga hea on vanad tõed ikka üle korrata,” arvas ta. Üks neist on lihtsus. Just sellega itaallased võlusid ja samal ajal ka üllatasid.
„Nemad serveerivad julgemalt Teise maailmasõja ajal sündinud talupojatoitu, mida meie restoranides väga ei serveerita,” rääkis Ants. Kuigi ka meie restoranide menüüdest leiab algupäraseid toite, ent need viimistletakse ikka uhkemaks ja ilusamaks. „Itaallased teevad seda omas võtmes häbenemata, et see toit pole ehk kõige värvilisem,” jagas Uustalu muljeid.
Reelika pakkus, et kuna toit on sedavõrd hea, ei tunne itaallased ka vajadust seda üleliia kaunistada. „Nad saavad seda endale lubada,” ütles ta. Lauda jõudnud road ei võtnud sööjatel seega oma välimusega põlvi nõrgaks. Reelika meenutas lõbusalt neile esimesel õhtul serveeritud metssea risottot, mis oma pruuni olekuga tundus justkui rohkem pere lemmikloomale sobivam ninaesine olevat. „Aga maitse oli ideaalne,” kinnitas ta.
Samamoodi tõi Reelika näiteks, et kui Eestis tehakse pastat, pannakse sinna kõikvõimalikke asju lihast köögiviljadeni. Itaalias pakuti neile tomatipastat. „Keedetud penne makaron ja tomatikaste peale valatud, oligi kõik,” kirjeldas ta.
Samal ajal pakkus reis ka äratundmist. „Ühiseid jooni on ka palju. Midagi ära ei visata, kõik kasutatakse ära,” rääkis Ants.
Kohvi?
Ootamatuks komistuskiviks kujunes eestlastele kohvi tellimine. „Kui küsiti, kas me kohvi ka tahame, hakkasid kõik cappuccino’sid ja latte’sid tellima. Pärast meile selgitati, et Itaalias pole pärast lõunat viisakas seda tellida. Nad toovad selle sulle, aga nad ei too seda hea meelega,” kirjeldas Reelika. Ülejäänud reisi ajal tundus talle turvalisem valik espressot tellida. „See, kes piimakohvi tahab, peab oma piima ise kaasa võtma,” ütles ta naerdes.
Reis andis uut hingamist
Päevad olid tihedad ja intensiivsed. „Varahommikust hiljaõhtuni välja,” kirjeldas Ants. Reis oli pandud kokku nii, et pakkus parasjagu vaheldust. Sellest ehk olulisem oli aga see, et kohalikku elu tundva reisijuhi abil õnnestus neil kogeda ehedamat Itaaliat. „Niisama turistina me sellistesse kohtadesse ei oleks saanud,” ütles Ants Uustalu. Carlo viis külalised neisse kohtadesse, mida ta ise tundis.
„Tänavatoit ja see, mida meie saime, on öö ja päev,” ütles Kerli, kes on samuti suur Itaalia austaja ja on riiki korduvalt külastanud. Talle avaldas muljet, kui teadlikult restoranipidaja peab oma valikuid tegema, et saavutada õige maitse. Ja neid teadmisi antakse põlvkondade kaupa edasi. Ta hindab itaallaste kultuuri, mis toob perekonna kokku, et ühiselt toitu nautida.
Reelika jäi samuti reisiga väga rahule. „Kui sa oled väike-ettevõtja, oled endale ise tööandja ja sa teed seda kahe lapse kõrvalt, siis võimalus korraks eemale saada on juba suur võit,” rääkis ta. Kõik muu on preemia.
Tema sõnul oli see hea formaat, kuidas ka omavahel suhteid luua. „Koolitusi on ka varem olnud, aga siis pole võimalust muud juttu rääkida. Reis on selle jaoks ideaalne. Seal on vaba aega ka, kus õppisime üksteist tundma. Saame oma muresid ja rõõme jagada,” rääkis ta.
Viimased aastad on keerulised olnud. Kõrge elektrihinna valguses on toidutegijatel jätkuvalt keeruline. Reis, mis paneb silmad särama, annab motivatsiooni ja inspiratsiooni, kulub raskel ajal ära. „Annab uut hingamist,” arvas Reelika.
„See oli elamuste reis ja üksteisega kohtumise reis,” võttis kokku reisi eestvedaja Jaune Riim. „Annaksin kümnest 12 punkti,” lisas Kerli.
Toidumaailm on sedavõrd kirju, et õppimisvõimalused ei saa kunagi otsa. „Isegi mina, kes ma olen terve elu toiduga tegelenud, tundub, et õpin iga päev midagi juurde. Mida rohkem sa reisid, seda rohkem saad aru, kui põnev see maailm on,” rääkis Ants.
Nii on reisiseltskonnal juba omajagu mõtteid, kust sarnast inspiratsiooni veel ammutada. Itaalia oli esimese sihtkohana mõistlik. „Igas riigis on huvitavad toidud ja nendega kaasnev kultuur ja see, kuidas asju tehakse,” ütles Ants Uustalu.
Raplamaa toitlustajate õppereis Itaaliasse toimus projekti “Raplamaa PATEE 2020-2023” raames. Kaasrahastas Euroopa Regionaalarengu Fond.
