Ester Kangur, Raplamaa Loodushoiu MTÜ liige
Augustikuise loodusretke üks sihtpunkte oli Palamulla karstiala. Seal avanev vaatepilt vapustas meid tõsiselt: mitu hektarit metsa oli lagedaks raiutud, suurel alal kasvas vaid kümmekond puud, mõni neist oli ka tormi ohvriks langenud.
Ümberringi leidus risu ja raiejääke, juba oli esimesi märke ala võsastumisest. Siin-seal kändude vahel leidus purunenud paekivitükke. Kannatada oli saanud ka taimkate, sealhulgas karstilõhedes kasvavad langeva arvukusega sõnajalgtaimed. Metsatöödel oli ilmselgelt kasutatud rasketehnikat.
Palamulla karstiala puhul on tegemist ürglooduse objektiga, mis asub siin üle 10 000 aasta tagasi laiunud Balti jääpaisjärve saarel. Kohaliku tähtsusega looduskaitseobjektina on karstiala kaitse all juba 1973. aastast ja riiklikult kaitstud alates 1981. Kuna kogu alal kehtib siiani uuendamata kaitsekorraga kaitseala režiim ja kaitse-eeskirja pole, tuleb metsamajandamisel lähtuda looduskaitseseadusest (§ 31 lg 2 p 5): „Kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud uuendusraie.“ Keskkonnaametisse saadetud päringu vastus kinnitab samuti, et käesoleva aasta septembri seisuga on Eestis 14 uuendamata kaitsekorraga kaitseala, sh Palamulla karstiala, kus uuendusraie on keelatud.
Polnud kahtlust, et peab selgitama, millised on sedavõrd mastaapse hävitustöö tagamaad. Asjaolude uurimisel tuli Keskkonnaametile esitada korduvaid teabenõudeid, sest eri osakondadest saabunud selgitustes leidus vastuolulisi fakte ja viiteid. Kohati tekkis tunne, et tuleb Hercule Poirot’ks kehastuda. Teabenõuetest selgus, et raie teostamise aluseks on kaitseala valitseja Keskkonnaameti koostatud metsakaitseekspertiisid, mille aluseks omakorda olid kõnealustele eraldistele (Üüste ja Viilika kinnistu) väljastatud metsateatised, millega „teatati metsakahjustustest“.
Millegipärast kasutatakse teatistes umbisikulist tegumoodi – miks pole kirjas, kes teatas? Raie vajalikkust põhjendati juurepessu ja kuuse-kooreüraski kahjustusega, aga kuna need esinevad vaid okaspuudel, peaksid kõik lehtpuud karstialal siiani kasvama.
Olgu siinkohal ära toodud väljavõte Maalehest: „Juurepess siseneb kuusetüvesse juurte kaudu. Seda soodustavad juurevigastused. Tänapäeval tekivad juurevigastused hooldusraietel, kus puiduveomasinad kuusejuuri külmumata pinnase puhul paratamatult kahjustavad.“ Ühesõnaga, hooldusraiega kahjustatakse juuri, tekib juurepess ja seejärel pole muud valikut kui lageraie. Tundub, et säärane skeem töötab Eesti metsades hästi. Ja viimastel aastatel on sellega jõutud looduskaitsealadele.
Sanitaarraie tingimusi rikuti
Keskkonnaameti ekspertiisi akt nägi ette sanitaarraiet. Nõusoleku raieks andis Keskkonnaamet tingimustel, et ei kahjustataks pinnast ja karstivorme, kasutataks kergemat tehnikat ning alale jäetaks kasvama männid ja kased. Raie teostati 2021. aasta talvel. Sama aasta juunis tuvastati riikliku järelevalve käigus, et sanitaarraiet tehes on kasutatud rasketehnikat, jättes tähelepanuta karstivormide paiknemise; raidmed on paigutatud karstilõhedesse, et kasutada neid teena ja seeläbi on rikutud Palamulla karstiala ilmet.
Kuna tööde teostaja metsandusettevõte Sindlivabrik OÜ rikkus sanitaarraie tingimusi, alustas Keskkonnaamet 2021. aasta sügisel haldusmenetlust. Olgu vahemärkusena öeldud, et Sindlivabrik OÜ juhatajat Karl-Hendrik Listerit on tunnustatud pika vaatega metsakasvataja tiitliga ja firma koduleht kuulutab: „Kõik meie töötajad teavad, et mets on koduks paljudele. Lisaks jääb alati vastutus tulevaste põlvede ees, kuna korra eksides jääb mets pikalt mäletama.“
Karstialal rakendatud töövõtete järgi otsustades ei saa küll kuidagi väita, et loodusesse austavalt suhtutakse. Lageraiega põhjustati karstialale pöördumatuid kahjustusi. Niisugust hoolimatut teguviisi ei õigusta miski. Paari hektari puidu müügi eest saadud kasum pole kõneväärt.
Aastate jooksul oleme olnud tunnistajaks korduvatele rikkumistele lageraiete näol küll looduskaitsealadel, küll KAH-aladel ja siiani tegutsetakse karistamatult edasi – olgu siis riigi- või erametsas. Vajalik on seadusemuudatus, mille järgi keskkonnaalaste õigusrikkumiste puhul rakendataks karmimat karistust.
Samas tuleb nentida, et esineb ka loodussõbralikku suhtumist. Näiteks toob kümme aastat tegutsenud Vooremaa Metsaühistu Äripäevas välja, et kui varem hinnati eelkõige majanduslikku kasu, siis järjest rohkem on neid metsaomanikke, kes seavad esikohale loodushoiu. See tähendab aga ka metsaühistu töö muutumist ja kasumlike lageraiete asemel tuleb korraldada keerulisemaid kujundusraieid. Ettevõtja Heiti Hääl propageerib aga hobuse kasutamist, tuues välja, et raskesti ligipääsetavates kohtades, kaitsealadel või tundliku pinnasega metsas saab edukalt kasutada hobutööd.
Ala ohustab enim raske metsatehnika
Lageraie tagajärgede vaatlusel pöörasime eraldi tähelepanu kaitsealuse taime käekäigule: 2019. aastal oli 21 puhmikut; riikliku järelevalve käigus 9.11.2021 ei tuvastatud ühtegi kaitsealust isendit; Keskkonnaameti 6.05.2022 läbi viidud paikvaatluse aruandes mainiti, et esineb kaitsealuseid taimi, aga polnud kirjas ei täpset arvu ega koordinaate; 28.09.2022 dokumendis on kirjas, et raietööde läbiviimise osas ei leidnud kinnitust kaitsealuse taime kahjustamine. Meie tuvastasime augustis retke käigus kaks taime. Kuidas saab järeldada, et lageraie tõttu pole taime kahjustatud, kui selle arvukust ei ole 2019. aasta seisuga võrreldud?
Käesoleval suvel algatas keskkonnaministeerium Palamulla maastikukaitseala moodustamise, tuginedes Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse 2019. aasta Palamulla karstiala eksperthinnangule ning arvestades, et hetkel puudub alal kaitse-eeskiri. Uue kaitse-eeskirja järgi on kaitseala eesmärk kaitsta Palamulla karstiala ja selle maastikuilmet ning kaitsealuseid liike.
Eksperthinnangus on esile tõstetud karstiala tähelepanuväärsust ja esinduslikkust: sealseid karstivorme, sh koopaid ja avalõhede pikkust. Eksperdid rõhutavad, et karstiala ohustab käesoleval ajal enim raske metsatehnika kasutamine, seda eriti koobaste kohal, mille lagi võib kohati olla vaid 0,2–1 meetri paksune. Lisaks juhitakse eksperthinnangus tähelepanu kaitseala piiride nihutamisele ja laiendamisele.
Paraku hakkab kogu uus Palamulla maastikukaitseala paiknema piiranguvööndis ja kaitse-eeskirjaga on seal „majandustegevus lubatud, kuid arvestada tuleb piirangutega, mis on vajalikud kaitse-eesmärgiks seatud väärtuste säilimiseks“. Keskkonnaamet ei arvestanud Eesti Metsa Abiks MTÜ ja Raplamaa Loodushoiu MTÜ ettepanekut tsoneerida karstiala range kaitsega sihtkaitsevööndisse.
Intensiivne metsamajandamine kaitsealadel
Siiski leidub ka üks positiivne näide, kuigi mitte Raplamaalt. Sel kuul algatas keskkonnaminister Madis Kallas määruse eelnõu, millega Lihula maastikukaitseala muudetakse looduskaitsealaks. Varem piiranguvööndina kaitse all olnud ala tsoneeritakse sihtkaitsevööndisse, kuna piiranguvööndi kaitsekorraga ei ole võimalik loodusväärtuste kaitset tagada.
Riigi praegune metsanduspoliitika lageraiete lubamise näol põhineb 2006. aastast pärineval metsaseadusel, mille võtsid vastu Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit. Seadus võrdsustas piiranguvööndi majandusmetsadega ja kaitse-eeskirju muudeti leebemaks.
Seega juhindub Keskkonnaamet metsateatisi väljastades ja raieid lubades tollase keskkonnaministri Villu Reiljani aegsest seadusest. Hilisemad valitsused pole pidanud vajalikuks viia sisse muudatusi metsaseadusesse, mille on allkirjastanud minister, keda omal ajal süüdistati ükskõikses suhtumises Eesti loodushoidu ja kes osales korruptiivsetes tehingutes.
Looduskaitseühendused on korduvalt juhtinud tähelepanu, et metsade intensiivne majandamine ja lageraiete lubamine kaitsealadel on vastuolus looduskaitseseadusega. Lisaks selgub, et vastavalt metsaseadusele ja metsa majandamise eeskirjale polekski tohtinud sellist raiet teha: „Hooldusraiet tehakse metsa sanitaarse seisundi parandamiseks /…/, kui see ei ohusta elustiku mitmekesisust (sanitaarraie).“
„Sanitaarraiet tohib teha mis tahes vanusega puistus. Sanitaarraie käigus ei tohi puistu täius langeda alla 30%.“ Kohapeal veendusime, et kaitsealuseid taimi oli kahjustatud. Keskkonnaamet pole vastanud järgnevale küsimusele: „Kas Keskkonnaamet ei tuvastanud, et puistu täius on langenud alla lubatud määra?“
Küsimusi tekitab ka Keskkonnaameti kui hiigelsuure organisatsiooni toimimine ja efektiivsus. Mäletatavasti moodustas keskkonnaministeerium Keskkonnaameti 2009. aastal kohalike keskkonnateenistuste ühendamisega, sealjuures vähendati inimeste arvu. Palamulla karstiala näitel võib öelda, et sünnib palju segadust, kui ühe ja sama juhtumiga tegeleb mitu osakonda ning ükski neist pole otseselt vastava paigaga seotud.
Vastusteta küsimused
Palamulla karstiala seisis mitukümmend aastat puutumatuna. Ometi kahjustati esinduslikku loodusobjekti lageraiel kasutatud valede töövõtete tõttu ajal, mil oli olemas Tallinna Ülikooli ekspertide põhjalik hinnang ja Keskkonnaameti ettekirjutused. Tagajärgedega aga tegeldakse nüüd, mil eksisteerib keskkonnaministeeriumi otsus Palamulla maastikukaitseala moodustamiseks.
Milline on Sindlivabrik OÜ suhtes algatatud haldusmenetluse otsus? Kas Keskkonnaamet fikseeris karstialal keskkonnaalase õigusrikkumise või summutatakse see juhtum? Vastust pole siiani…
Jutt Reiljani süüst on ikka eriti tülgastav. Nimelt just Reiljan oli see kes võitles hiiglaslike lageraiete vastu ja mingit üle 2 ha. suuruseid lanke ei lubatud. Lisaks eeltoodule tahaks teada mida looduskaitsjad on ligi 20.aastat teinud et midagi ei ole muudetud ja millised ministrid on nende ettepanekuid eiranud juhul kui omal ajal selline apsakas juhtus.