Tänavu 27. oktoobril jõudis Eestisse esmakordselt rahvusvaheline Banffi mäefilmide festival, mille Eesti-poolne korraldaja on Raplast pärit Kätlin Palm.
Festival toimus kinos Sõprus ja tõi vaatajateni seitse (mägi)-kultuuri-, spordi- ja keskkonnateemalist filmi. Uurisin Kätlinilt, mis festivaliga tegemist on ja kuidas see Eestisse jõudis.
Kuidas oled Raplamaaga seotud ja kui sageli praegu siiakanti satud?
Kätlin Palm: Ma olen Raplas sündinud, kasvanud ja koolis käinud, nii et tegelikult täitsa raplakas. Kunagise Rapla ühisgümnaasiumiga seoses on mul väga soojad mälestused. Hetkel elan küll Tallinnas, aga minu ema ja sugulased on siiani Raplas ja seepärast satun praegugi siiakanti tihti. Raplasse on hea tulla. Üle silla linna sisse sõites tunnen alati, nagu jõuaks tagasi koju.
Kui mäefilmide festival kõrvale jätta, siis millega sa tavaliselt tegeled?
Kui tööalaselt rääkida, siis olen selline inimene, kellel on alati midagi käsil – tavaliselt ka mitu asja korraga. Olen Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli lõpetanud ja töötasin pikalt televisioonis, alguses Eestis, hiljem Inglismaal. Kui elasin Londonis, käis mu elu rohkem kindla graafiku järgi, tegin projektipõhist teletööd ja käisin 9-18 tööl nagu enamik teisi inimesi. Kui mõned aastad tagasi Eestisse tulin, otsustasin natuke teistsugust elu proovida.
Praegu olengi pigem iseenda tööandja. Eestis on selleks head võimalused loodud. Mulle meeldib otsida, leida või hoopis ise arendada huvitavaid projekte. Nii õpib kõige rohkem ja mulle meeldib see protsess, et lõpuks saab ka midagi luua. Sedasi sündis ka tegelikult Banff.
Tänavu jõudis Banff esmakordselt Eestisse. Mis festivaliga on tegemist?
Banffi mäefilmide festivali (ingl. k The Banff Mountain Film Festival) ränd-turnee on, nagu nimigi ütleb, mäeteemaliste filmide festival. Seal näeb filme huvitavatest paikadest, inspireerivatest inimestest, lummavast loodusest, mäekultuurist, seiklustest ja spordist. Ma ise kirjeldaks seda nii, et see on filmifestival, mis innustab ja inspireerib.
Miks selline festival on ellu kutsutud?
Mäefilmide festivali ränd-turnee on tegelikult üks osa Banffi keskuse mäefilmide ja kirjanduse festivalist, mis toimub igal aastal Kanadas Alberta osariigis maalilise loodusega väikelinnas nimega Banff. Banff on kusjuures inimeste arvu järgi sama suur linn kui Rapla. Sealne kultuurikeskus toob regulaarselt kokku autorid ja kunstnikud, juhid ja kogukonnad kogu maailmast, et koos luua ja jagada loomingut, õpetada ja õppida ning inspireerida. Banffi mäefilmide festivali ränd-turnee kannab omal moel edasi sedasama mõtet ja visiooni.
Mis sinu ülesanne selle festivali juures oli?
Ma olen Banffi Eesti-poolne korraldaja ja kuna tegemist on Eestis alles alustava festivaliga, teen kõike – alates kohalike toetajate ja koostööpartnerite otsimisest kuni filmiprogrammi koostamiseni. Päris kõike muidugi ei jõua ise teha ja tegelikult ei peagi. Vahepeal on tiimiga vaja mõtteid vahetada ja omavahel ülesandeid jagada – nii saab lõpptulemus parem. Mul on vedanud, et mul on paar väga super inimest, kes on Banffi korraldamise juures väga suureks abiks.
Kuidas sa Banffi leidsid, või leidis see hoopis sinu?
Minu esimene kokkupuude Banffi festivaliga oli umbes 10 aastat tagasi Londonis, kui sinna täiesti juhuslikult sattusin. Mulle jäid need filmid nii eredalt meelde ja sellest ajast saadik olen püüdnud võimaluse korral alati festivali külastada ja soovitanud seda ka kõigil oma sõpradel teha. Nii et olen täitsa selle festivali fänn.
Kui Eestisse tulin, olin üllatunud, et Banff Eestisse ei jõua, seda enam, et meie põhjanaabrite juures ja Skandinaavias on seda festivali tänaseks juba 20 aastat korraldatud. Mul õnnestus eelmisel aastal ise ka Helsingis sealsel üritusel käia ja korraldajatega põgusalt vestelda. Pärast seda ei jäänudki muud üle, kui hakata uurima võimalusi, kas ja kuidas saaks ka eestlastele anda võimaluse Banffist osa saada.
Kuidas esimene Banff Eestis läks?
Esimene Banff läks üle ootuste hästi. Müüsime ürituse Sõpruse kinos välja juba mitu päeva enne algust. Uue ja tundmatu festivali jaoks on see hea tulemus. Publiku tagasiside pärast festivali oli ka ääretult positiivne. Inimestele meeldisid filmid ja Banffi festivali kontseptsioon. Banff on kogu maailmas tuntud oma mõnusa, vahetu ja inspireeriva õhustiku poolest ja ka meie püüame ürituse atmosfääri sellisena hoida.
Milline oli sinu suurim (filmi)- elamus sellelt festivalilt?
Mul endal on tegelikult raske parimat filmi nimetada, kuna valisime need seitse Eestis linastunud filmi välja rohkem kui 40 filmi seast. Iga meie valitud film oli millegi poolest eriline ja/või oluline. Publikult saime kõige rohkem tagasisidet naislumelauduri Jess Kimura emotsionaalse dokfilmi “Õppides uppumist” kohta. See on päris erakordne film, mis raputab vaatajat päris korralikult.
Ka programmi lõpufilmi “Minu kesksuvine hommik” tõsteti esile, kuna viimane andis inimestele positiivse laengu. Selles filmis on nii muusikat, huumorit kui ka matkamist Hispaania ilusa looduse keskel, mis Eesti publikule meeldis.
Kas valdavalt on Banffil dokumentaalfilmid või mis žanri filmidega tegemist on?
Enamiku filmide keskmes on päris inimesed ja lood reaalsest elust, seega võib öelda küll, et valdavalt on Banffi filmid dokumentaalžanrist. Samas on nendes filmides alati väga olulisel kohal muusika ja mõnikord ka mängulised elemendid, mis võib-olla eristavad Banffi filme n-ö tavadokkidest.
Millest sa Eesti publikule filme valides lähtusid?
Filmiprogrammi koostamine on kindlasti üks mu lemmikosa festivali korraldamisest. Uurisime eelnevalt ka Eesti publiku võimalike filmieelistuste kohta ja vestlesime inimestega, kes Eestis vastavate teemadega hästi kursis, kuid lõppvalikul mängis ikkagi kõige olulisemat rolli see, kas konkreetne film oli kaasahaarav ja millise tunde see vaatamisel tekitas. Peale minu vaatas filme veel kaks inimest meie tiimist. Oleme kõik ühel või teisel moel filmimaailmaga seotud ja usaldan nende arvamust.
Alati sai vajaduse korral ka konsulteerida Kanada meeskonnaga. Ainus, mida tõesti lõpliku programmi koostamise juures rohkem jälgisime, oli see, et säiliks mitmekesisus – mitte ainult teemade, vaid ka näiteks peategelaste osas, et filmides oleks esindatud nii mehi kui ka naisi. Nii on vaatajal huvitavam.
Kas neid filme on võimalik veel kuskil näha?
Banffi filmid on tänaseks juba aasta aega (mõni isegi kauem) erinevatel festivalidel ringi tuuritanud ja usun, et nii mõndagi saab ka juba interneti avarustes vaadata, kui selleks soov on. Samas arvan ise, et veebis vaadatud film ei anna pooltki seda elamust, mida festivali melu sees suurelt ekraanilt vaatamine pakub. See kehtib kindlasti ka paljude Banffi filmide puhul, kuna need filmid on oma olemuselt väga visuaalsed.
Kas järgmisel aastal jälle? Ja kas kuidagi teisiti, kui sellel aastal?
Hetkel on vara garantiisid anda, aga me ise loodame küll, et Banff tuleb ka järgmisel aastal ja ehk juba mitmepäevase üritusena ja mahukama filmiprogrammiga. Kas ja kui palju saame oma ürituste arvu ja programmi mahtu suurendada, sõltub meie koostööpartneritest. Ilma toetajateta kahjuks seda festivali Eestis korraldada ei saa. Sel aastal olid meil väga head koostööpartnerid ja loodame paljudega neist ka tulevikus koostööd teha. Meie tegemistel saavad kõik huvilised silma peal hoida meie sotsiaalmeedia kanalite kaudu või külastades veebilehe www.banff.ee. Sealt saab ka jooksvalt infot meie järgmise aasta Banffi kohta. Pikemas perspektiivis tahaksime Banffi ka pealinnast väljapoole viia. Järgmisel aastal ehk jõuamegi juba Tartusse ja edaspidi ka teistesse linnadesse. Ja miks mitte isegi Raplas üks seanss korraldada, kui publikul huvi on, sest nüüdisaegne ja sobiv kino on ju nüüd Raplas täitsa olemas.
