See, mida teraapiakeskuse seinte vahel räägitakse, sinna ka jääb. Viimased viis aastat on Raplas tegutsenud Ojaveere teraapiakeskus, mille asutaja on Siiri Viil. Nad on töötanud vaikselt ja omaette ning väga palju endast avalikkusele märku ei ole andnud. Viie aastaga on sellest kasvanud nii suur ettevõtmine, et 2023. aasta jaanuaris avatakse osakonnad Paides ja Tallinnas.
Kokku on Ojaveere teraapiakeskuses kaheksateist töötajat. Arvestades, et Siiri Viil alustas keskuse rajamist üksinda, on kasv olnud märkimisväärne. Terapeutide arv kõneleb ennekõike sellest, et teraapiateenus on nõutud. Samuti näitab seda see, et kõik ajad klientide vastuvõtmiseks on praeguse seisuga täidetud.
Rapla piirkonnas on Ojaveere teraapiakeskusel ligikaudu nelikümmend klienti. Nende seas on nii noorukid, abielupaarid kui ka terved perekonnad. Nende probleemid ulatuvad seinast seina. Siiri Viil on seisnud vastamisi nii paaridega, kelle abielu on purunemas, kui ka noortega, kes väljendavad soovi oma elu lõpetada. Igaühele neist tuleb läheneda omamoodi ning selleks on teraapiakeskuse ruumides mitmed võimalused, alates muusika- ja kunstiteraapiast ning lõpetades vibroakustilise voodi ja lõhkumisruumiga.
Ojaveere teraapiakeskus asub Rapla teenindusmaja (Viljandi mnt 6) kolmandal korrusel, ruumid asuvad mõlemal pool koridori. See on teadlikult valitud eraldatud ja rahulik nurk, niisama ringijalutaja sinna ei satu. Interjöör on heledates toonides. Pehme mööbel on helebeež, seinad loomulikult valged ning põrandat katab pehme vaip. Kõik see aitab luua hubase atmosfääri, just nii, nagu teraapiakeskuses olema peab. Ojaveere nimi pärineb muide Setumaalt. Siiri Viili juured on just seal. Tema vanaisa talu asub paari kilomeetri kaugusel Venemaa piirist. Talu nimi on Ojaveere.
“Lapsena oli vanaisa juures käimine minu jaoks teraapiline. Seal oli rahu, tasakaal ja vaikus,” rääkis Viil. Teinekord tutvustatakse teda kuskil üritustel Siiri Ojaveere nime all ning siis saab seda kiiresti parandada, et tegelikult on tema perekonnanimi ikkagi Viil.
Muusikateraapia
Töötamine erivajadustega lastega on keeruline ning isegi iga terapeut ei soovi seda ülesannet oma õlgadele võtta. Siiri Viil on seda teinud ning ütles, et see sobib talle. Näiteks rakendab ta nende laste puhul muusikateraapiat. See on üks tema erialasid – teraapia läbi muusika. Riiulitel seisab lai valik pille alates kitarrist kuni vilepillide ja trummideni välja. Millise neist soovib laps parajasti riiulist võtta, kõneleb valjult tema emotsionaalse seisundi ja tujude kohta.
Viil selgitas, et pillimäng aitab inimesel end analüüsida. Lihtne näide: terapeudi vastuvõtule tuleb noor inimene, kelle südamel on mure suhte pärast vanematega. Terapeut palub tal riiulist valida pilli oma emale, isale ja iseendale, kokku kolm pilli. Ainuüksi see, millised muusikariistad ta valib ning kuidas need põrandale paigutab, annab aimu, millisena ta näeb oma positsiooni perekonnas. Terapeut oskab tabada väga peeneid nüansse. Kui isa ja ema puhul langeb valik suure pilli kasuks ning lapse enda puhul väikesele pillile, siis saab sellest välja lugeda, millisena näeb laps end vanemate kõrval. Selliseid nüansse on veel.
“Muusikateraapias on palju tahke. Seal on muusika kuulamine, lüürika tõlgendamine ja miljon varianti veel,” sõnas Viil. Osa inimesi pöörduvad otse tema poole sooviga proovida muusikateraapiat, teistele pakub ta selle võimaluse ise välja.
On ka vanemaid, kes toovad oma lapse tema juurde. Nii näiteks käib praegu Siiri Viili juures üks lasteaiaealine poiss, kes ei kõnele. Ta teeb küll häält, ent ei räägi. See loob olukorra, kus poiss on vihane ja pahur, sest teised ei saa temast aru. Tema puhul rakendataksegi just muusikateraapiat – mängitakse trummi, tehakse loomahääli ja isegi vaadatakse aknast, kuidas autod mööda sõidavad. Kõigil nendel tegevustel on oma mõju ning esimese kümne korra järel on edasiminekut näha. Ka lasteaiast on öeldud, et seal ta juba teeb hääli ja natuke ka laulab.
Terapeut on kaasteeline
Viie aasta jooksul on Viil kaasanud terapeudid, kellega koostöö on laabunud. Selles valdkonnas tegutsevad erinevad koolkonnad ning kõik inimesed ei pruugi samasse kollektiivi sobida. Omaette kunst on leida õiged inimesed ning need ühise hingamisega tööle panna. Viil ütles, et hea meel oli leida sobivad terapeudid Raplast kohapealt. Tihedat koostööd tehakse Rapla vallavalitsuse, politsei ja koolidega. Just koolid on kutsunud teda lastevanematele esinema.
Viil rääkis, et inimesi, kellele teraapias käimisest tõuseks tulu, on palju, kuid tihtipeale tuleb puudu julgusest, et teha esimene samm. Samuti on neid, kes on läinud otsima abi Tallinnast, teadmata, et ka Raplas on teraapiakeskus olemas. Noorte seas tõuseb see vajadus aina enam, sest side vanematega on paljudel kadunud. Ema ja isa elavad lahus, laps jääb kuskile nende vahele ning mitmed probleemid viivad selleni tagasi. Samuti tõuseb teadlikkus paarisuhete osas. Isegi kui abielu jookseb karile ning probleemid näivad ületamatud, on tegelikult lahendus olemas.
“Inimesed saavad teadlikumaks, et lahkuminek ei ole ainuke võimalus, vaid suhte säilimise nimel on võimalik ka vaeva näha. Me ei pea ka kannatama nagu meie vanemad, sest küla ei lubanud lahku minna. See ei olnud sobilik. Tänapäeval on lahkuminek nii lihtne, aga paljud abielupaarid langetavad otsuse, et ikkagi proovime,” rääkis Viil.
Probleemid võivad tulla mitme nurga alt. Need võivad tekkida ainult abikaasade vahel, aga samamoodi ka lapsega, kes käitub halvasti. Kõikide variantide puhul saab need terapeudi juures n-ö vaiba peale välja tuua ning seal lahti harutada. Ent võlutabletti ühegi probleemi lahendamiseks ei ole. Seda on ka Siiri Viil ise oma silmaga näinud. Paariteraapia käigus on tulnud ette olukordi, kus kliendid ootavad, et lahendus jõuab kätte kahe-kolme seansi pärast. Nii ei pruugi olla.
“See on töö iseendaga. Terapeut saab olla ainult kaasteeline, kes aitab mõista ja näha, miks asjad nii on. Kui inimene läheb närvi ja iga kord viskab tassi puruks, siis mul ei ole võlutabletti, et ta enam nii ei käituks. Küll aga me saame rääkida, miks sa nii käitud,” rääkis Siiri Viil.
Oma töös on ta kokku puutunud ka klientide pettumusega, sest lahendus ei tulnud nii kiiresti, kui nad lootsid, aga siis lihtsalt on sedasi. Ilusad on see-eest need hetked, kui seansside tulemusena lähevad paarisuhted paremuse poole. Isegi kui esimene samm on pelgalt see, et nad suudavad uuesti teineteisele otsa vaadata või isegi koos nutta. Samuti on omamoodi palgapäev see, kui konfliktse noore suhted oma vanematega lähevad teraapia tulemusena ülesmäge.
Viimastel aastatel on eriti tõusnud fookusesse lähisuhtevägivalla juhtumid ning ka Ojaveere teraapiakeskuses on nendega tegeletud. Nii näiteks tegeles terapeut ühe juhtumi puhul olukorraga, kus üks vanematest oli lubanud lapse ära tappa. Ka paarisuhete puhul on sellised asjad välja tulnud ning siis on võetud ühendust lastekaitse või politseiga. Pereteraapia laiem mõte seisneb selles, et mõista, milline on tsükkel, milles perekond elab ning millest probleemid alguse saavad. Veidi stereotüüpne näide on ehk selline, et naine näägutab terve päeva ja mees samal ajal joob.
Siiri Viil selgitas, et tegelikult ei ole naise suurim soov see, et saaks terve päeva mehe kallal näägutada. Samamoodi ei ärka mees hommikul üles ja ei mõtle esimese asjana, et õhtul saab pool pudelit viina ära juua. Nende mustriteni viivad kindlad asjad ning teraapia käigus saab olukorra pulkadeni lahti võtta, et mõista, mis tegelikult toimub ja kuidas seda lahendada. Pereteraapias ei ole keegi milleski süüdi. Päris kindlasti ei ole inimene süüdi selles, et ta on lapsena kasvanud keskkonnas, kus selline käitumine oli tavapärane, ning võtab need mustrid nüüd üle.
“Täiskasvanuna saan ma õppida olukordi teistmoodi lahendama. Ainuüksi see, et tulla paarina või perekonnana terapeudi juurde on juba julge samm. Kui nad juba sinna jõuavad, on see pool võitu. Esimese sammu astumine ja tunnistamine, et meil on probleem, on juba julge tegu. Paljud lahendused jäävad selle taha, et esimest sammu ei julgeta astuda. Ja kui see takistus saab ületatud, siis on tee lahenduseni avatud.”
Lõhkumistuba
Üks osa teraapiast on ka vibroakustilise voodi kasutamine. Mis see on? Siiri Viil selgitas, et tegemist on ravimeetodiga, kus klienti ravitakse madalsageduslike helidega. Pealtnäha on see justkui tavaline voodi, kuid selle mõju seisneb õhkõrnas vibratsioonis, mida klient tunneb, kui sinna pikali viskab. See on võrreldav kassi nurrumisega, kui ta sülle istuma tuleb. Täpselt nii tugevad need vibratsioonid tundusid, kui voodis viis minutit pikutada.
Oluline osa kogu keskuse tööst on ka kunstiteraapia. Siiri Viil näitas mõningaid pilte, mille lapsed on joonistanud. Mida nendest täpselt välja lugeda, oskab selgitada vaid terapeut ise koos joonistaja endaga. Aga nende asjade kõrval pakub Ojaveere teraapiakeskus ühte võimalust veel, mis kindlasti ei ole igapäevane tegevus, kuid ometi on sellel oma mõju. Tegemist on lõhkumistoaga. Selle idee seisneb sisemise viha väljaelamises lõhkumise kaudu. Esialgu võib see tunduda võõra mõttena, ent Viil kinnitas, et sellest on kasu.
Lõhkumistuba asub Rapla teenindusmaja keldrikorrusel ühes laoruumis. Mida seal lõhkuda saab? Kruusid, pokaalid, taldrikud ja isegi vanad arvutiekraanid. Väga kaua seal laamendada ei jaksagi. Tugevamad mehed saavad end tühjaks laadida ehk veerand tunniga, kuid seegi on üsna pikk aeg. Kruus vastu seina puruks, taldrik kohe järele – sedasi see teraapia toimib. Kui oled saanud end keldrikorrusel tühjaks laadida, võib minna üles kolmandale, et probleemidest rääkida. Ja just rääkimine ongi võti. Intervjuus Raplamaa Sõnumitele kordas Viil mitu korda üle, et kõige olulisem on kommunikatsioon, oma tunnete lahtirääkimine.
Enamik kliente võtab Ojaveere teraapiakeskusega ühendust e-maili teel ning sealt edasi asutakse probleeme lahendama. Osa inimesi ka helistab, kuid julgem on esialgu kirjutada. Ja kuna kõik ajad on täis, võib esimese hooga olla keeruline terapeuti telefoni teel tabada.
