Peep Peterson, tervise- ja tööminister (SDE)
Inimesed on mures. Palju rohkem kui mures meid ähvardava sõja pärast on nad mures selle pärast, kuidas argipäeva kuludega toime tulla. Pakun välja lahendused, mis eestlaste palgatõusule kaasa aitavad.
Küsitlused näitavad, et ülekaalukalt kõige pakilisem probleem Eesti inimeste jaoks on täna majanduslik toimetulek hinnatõusu oludes. Tutvusin hiljuti küsitluse tulemustega. Kümnest vastajast kuus väitis, et nad on oma igapäevakulude järsu tõusu pärast mures.
Minu jaoks tähendab see seda, et sotsiaalministeerium peab väga sügavalt vaatama selle probleemi olemusse. On näha, et tänane palgaturg ei suuda inflatsiooni tekitatud auku piisavalt katta. Valitsus on tõsiselt pingutanud, et hinnatõusule piir panna. Aga kahjuks sellest ei piisa, et inimeste elujärge hoida. Paratamatult, varem või hiljem, peame rääkima palgast. Kas palk on suuteline hinnatõusu katma või jääb inimestel tänavuse metsiku inflatsiooniga seotult kanda liiga suur koorem?
Sotsiaalmaksu laekumise põhjal võib oletada, et Eesti inimeste palgad on tänavu tõusnud ligi 11 protsenti, samas mitte kõigil. Inflatsioon aga kujuneb tänavu tõenäoliselt rohkem kui kahekümne protsendi suuruseks. See tähendab, et pool hinnatõusust toimub tänavu inimeste endi taskust. Palgad ei tõuse nii palju kui hinnad.
Pikas perspektiivis ei ole selline olukord jätkusuutlik. Meie ees seisab küsimus, kas suudame energiahinnad tagasi alla tuua? Seda riik pigem ei suuda, kuid suudame ehk hoida ära nende jätkuva tõusu.
Sotsiaaldemokraatidel on oluline ülesanne: tuua inimeste elujärg tagasi kriisieelsele tasemele.
Selleks peab aga kaasa tulema kogu ühiskond. Me ei saa täna ainult tööandjatelt nõuda, et teie tõstke palku. Me peame esiteks hoolitsema selle eest, et palgatõus tuleb, ja teiseks, et see on ka jätkusuutlik. Seetõttu peame väga tõsiselt aru pidama nii tööstussektori kui ka kõigi teiste sektoritega. Mida on meil võimalik ühiselt ette võtta tööviljakuse või majanduslike näitajate parandamiseks, et palgatõus toimiks ja inflatsioon ei sööks seda ära?
Praegune olukord on, et täna on töökohtade puudus samal tasemel nagu varem. Sügiseti on tööturul alati märgata aktiivsuse vähenemist, kasvõi seoses hooajatööde vähenemisega, nii on ka sel aastal. Tööandjad ei värba nii palju kui aasta esimeses pooles. Selle aasta esimene pool oli äärmiselt aktiivne. Märtsis oli meil rekordarv vabu töökohti, peaaegu 10 000. Oktoobris oli poole vähem. Kui vaadata tavalisi ehk sõja- ja koroonavabasid aastaid, siis on seis suhteliselt sama.
Ka töötlev tööstus otsib töökäsi, praegugi on töötukassa kaudu saadaval 900 töökohta. See näitab, et heade oskustega spetsialistil, kes peaks saama töötlevast tööstusest koondamisteate, ei pruugi üldse kaua minna uue töökoha leidmiseni. Ka statistika näitab, et pikaajalistest töötutest moodustavad üle poole need, kel puuduvad erialased oskused.
Erisused võrreldes tavaliste aastatega on tööturul kindlasti seotud sellega, et meile on tulnud elama põgenikud, kes kohanevad ja tegelevad aktiivselt tööotsingutega. Võime olla uhked: praegu meile saabunud sõjapõgenikest on eagrupis 20-64 hõive ligi 40%, mis on üks kõrgemaid näitajaid Euroopa Liidus. Seega on peaaegu pooled otsijaist töökoha leidnud.
Hädas on energiamahukad tööstused
Meedias levivad artiklid koondamisest ning see teeb meid tõsiselt murelikuks. Kuigi kollektiivsetest koondamistest teavitavad ettevõtjad Töötukassat ning enamiku tööstustest koondatute vastu tunnevad huvi kohe teised ettevõtted – näiteks Standardi töötajate vastu on huvi tundnud Kohila Vineer ja Norma -, on hetkel meil veel puudu jooksev tervikpilt. Sel nädalal on plaanis see koostöös Statistikaametiga tööturu statistikalaua lahendusena taas üles seada. See annab võimaluse igal ajahetkel olla kursis jooksva seisuga tööturul.
Kui on olemas värske info, suudame kiirelt reageerida. Tööturukoolitused ning ümber- ja täiendõpe on nagunii meie alaline tegevus ja need võimekused on olemas.
Kohaliku ettevõtluse ja töökohtade säilitamiseks tuleks ministritel ja valitsusasutustel rohkem suhelda otse erinevate valdkondade ettevõtjatega, et mõista nende muresid ning arvestada lahenduste väljatöötamisel sellega, kust king enim pigistab. Väga informatiivsed on ka ametiühingute ja tööandjatega sisse seatud regulaarsed kolmepoolsed kohtumised, kus saame arutada tööturu olukorda ja lahendamist vajavaid küsimusi kõige laiemas plaanis.
Töötukassa info koondamistest on väga sarnane 2019. aastaga, kui anti teada 3500 inimese koondamisest. See kõlab (koondamise teemaliste meediauudiste taustal) nagu üks kahtlaselt hea uudis, sest energiakriisi ja inflatsiooni tõttu võiksid numbrid juba praegu olla palju hullemad. Graafikust paistab siiski üks lühike ja järsk pööre joone lõpus, mis võib kirjeldada muutuste algust, kuid kinnitust sellele hüpoteesile veel pole. Seetõttu on ootamatuste vältimiseks igal juhul väga oluline alustada regulaarse seirega ning hoida ravi määramise puhuks rohud valmis, kui haigus tuvastatud ning selle kolle ja põhjused kindlaks määratud.
Raudtee ja transiit on juba punases, puit ja toidutööstus punase piiril
Tööstusvaldkond on peamise eksportijana meile väga oluline, sest annab käivet nii kaubandusele, transpordile kui ka teistele sektoritele. Meil tuleb väga tõsiselt suhtuda tööstusvaldkonna probleemidesse. Me näeme kõige raskemat seisu praegu puidutööstuses, mis koroonapandeemia aastatel usinasti kasvas, kuid mis nüüd on saanud tagasilööke nii turulanguse, toorme kui ka energiahindade kallinemise tõttu.
Küsimus on ka toiduainetetööstuse töökohtade säilimises, sest kõigis kaubagruppides pole energiahindade edasikandmine võimalik. Mõned eriti energiamahukad innovatiivsed tootmised on ennast juba sulgenud ning kuna ka elanikkonna tarbimisvalikud on rahapuuduse tõttu muutumas, võib sulgejaid tulla veel.
Meil on vaja rääkida gaasist ja elektrist. Kõiki meie tööstusi kõnetab oluliselt ja ühtemoodi energiatoetuste suunamine. Minu arvates oli keskmiste ja suurte ettevõtete toetuseta jätmine viga, sest meie eksportijate konkurendid teistes riikides naudivad korraga nii Eesti omadest madalamaid energiahindasid kui ka riigi tuge. Haavatavus on kõige hellem väljend meie töökohtade suhtelise konkurentsivõime kohta.
No ja muidugi väga tõsises seisus on raudtee, mis on ennast seadmas ümber põhja-lõuna kaubavoogudele ja sisetranspordile. Seniks on aga tulud maas. Kui arvestame valesti ka infastruktuurikulutuste jaotuse, võime avastada ennast väga varsti olukorras, et meie kaubaveo võimekus on praktiliselt üleni ära koondatud. See oleks oluline viga kasvõi juba strateegilise julgeoleku mõttes.
Mis puudutab näiteks startupide rahavoo jahtumist ja IT-valdkonnas toimunud koondamisi, siis tänase päeva usk on, et kõik töötajad leiavad endale siiski uue töö. Võib-olla jääb palgatõus loodetust tagasihoidlikumaks, aga tellimustega pääsevad lõpuks löögile paljud teised, kes seni oma investeeringuid tagasi hoidnud.
Palgatõus riigiga koostöös
Eraldi teema on see, mis puudutab Euroopa miinimumpalga direktiivi. On seatud siht, et miinimumpalk tõuseb 50% tasemele keskmisest palgast ja 60% tasemele mediaanist.
Näiteks. Eestis on brutomiinimumpalk keskmisest brutopalgast 2022. aastal 38% ja 2023. aastal 39% (2022. a miinimum brutopalk on 654 eurot ja keskmine brutopalk 1718 eurot, 2023. a miinimum brutopalk on 725 eurot ja keskmine brutopalk 1845 eurot). Seejuures netomiinimum on keskmisest netopalgast 2022. aastal 44% ja 2023. aastal 47%. Teine võimalik võrdlusalus on brutomediaanpalk. Eestis oli mediaanpalk 2022. a II kvartalis 1400 eurot.
Kui astume koostöös ettevõtete ja riigiga ühiseid samme, siis on see tase ka Eestis saavutatav. Nimelt on Eesti tööturg suhteliselt laiali vajunud ja ebavõrdne. Meil on mure, et keskmine palk tähistab ülemise kolmandiku alumist piiri tööturul. See näitabki seda, et tegelikult on nii-öelda lahknevus kõige madalama ja kõrgema palga vahel ebanormaalselt suur. Selle vastu aitab ennekõike just miinimumpalga tõus.
Eestis lepivad miinimumpalga osas kokku ametiühingud ja tööandjad. Selleks, et meile Eestisse jõuaks euroopalik ja õiglane miinimumpalk, nõuame tööandjate ja ametiühingute ühist plaani. Kui plaan on olemas, siis jõuame järgnevate aastate jooksul ka selle täitmiseni. Usutava plaani puudumise korral peavad sotsiaaldemokraadid võtma ise vastutuse.
Sama käib ka kõikide teiste palkade suhtes, direktiiv näeb ette eri valdkondade palgatasemete kokku leppimist palgalepetega 80% tööturust. Sellised palgalepped on igal aastal palgatõusu toonud näiteks tervishoiutöötajatele, kuid kogukatvus palgalepetega on Eestis kõigest viiendik tööturust. Seega vajavad ka teised töötajad peale arstide regulaarset üleriigilist läbirääkimissüsteemi.
