Juhtkiri: Ei ole rahu maa peal

Nädala alguses visiteeris Venemaa president Putin üle mitme aja koos väga esindusliku saatjaskonnaga Minskit. Valgevene president Lukašenka käis isiklikult lennuväljal külalisi rahvariideis näitsikute ja värske soola-leivaga vastu võtmas. Pole ka imeks panna – Putin ei olnud tervelt kolm aastat naabrite juures käinud, ainult helistas, kui oli midagi öelda.

Ametlikust kohtumisest levitati teadet, mis rääkis kahe riigi majandussuhetest ja pisut ka võimalikust sõjalisest koostööst. Pärast andsid riigipead pressikonverentsi, milles manasid mõistmatuid eurooplasi ja avaldasid lootust, et kahe vennasrahva julgeolekualased ühispingutused võiksid maailma poolt tunnustust leida.

Samas ei tehtud erilist saladust, et järgnev Ukraina-suunaline sõjaline koostöö võiks välja näha nii, et Valgevene avab oma riigi territooriumi Vene sõduritele, kes kasutavad seda ukrainlaste ründamise platsdarmina. Loomulikult ei tea me kõike, milles tegelikult kokku lepiti, küll loodetakse, et vähemalt esialgu Valgevene relvajõud vahetult venelaste poolel sõdima ei hakka. Kuigi, mis vahet seal on. Ka see, et lased oma riigi pinnale üles seada võõrad raketiheitjad ja vaatad rahulikult pealt, kuidas nendest tapetakse süütuid inimesi, on kuritegu.

Tsaar Putinilt ja tema Valgevene vojevoodilt võib oodata lahingutegevuse aktiviseerimist juba jõuluajal. Selle teadmise võrra rikkamana peaksid ka siinsed „rahuinglid” oma tiivad kokku panema ja tunnistama, et stabiilne rahu saabub Euroopasse vaid siis, kui Venemaa on anastatud territooriumilt lahkunud ja alustatud sõja kuritegelikkust tunnistanud. Aga isegi see ei tähenda veel lõplikku rahu. Kõik edasine jääb isegi siis sõltuma sellest, kes võtab Putinilt ametimantli üle. Juba on hoiatatud, et järglane ei pruugi olla sugugi mõistlikum.

Kahjuks peame selle teadmisega jõuludele vastu minema ja püüdma teha endast oleneva, et siin pelgupaiga leidnud sõjapõgenikud ennast mahajäetuna ei tunneks.