Kuuno Ahlberg, Pirgu küla elanik
Kätte on jõudnud talvekuud ja maa on muutunud valgeks. Jänes ja nirk on vahetanud oma kasuka valge vastu, paljud loomad on heitnud talveunne, et varasema rasva arvelt kuidagi hakkama saada. Kahjuks inimene ei saa talveunne heita, tema osaks on hakkama saada. Ja üheks hakkama saamise oluliseks komponendiks on elekter.
Elekter loob meile harjumuspärase valguse, soojuse ja kodutunde, ilma milleta keegi oma elu enam ette ei kujuta. Ilmselt ei ole ka saladus, et elektri hind on tõusnud kordi ja sellega seoses ka kõikide kaupade, teenuste ja toasooja hind. Minul küllaltki suure elektrit tarbiva ettevõtjana on seetõttu jõudnud kätte rasked ajad. Varem mõistlik hind on tõusnud mitmekordseks ja lahendust justkui ei paistakski.
Kasvatan kala Atla jõe orus Pirgu külas. Täpsemalt vikerforelli (Oncorhynckus Mykiss). Ja kui nüüd küsida, kuhu see elekter siis läheb, oleks vastus, et… kaladele sobiva elukeskkonna loomiseks. Nimelt vajab forell eluspüsimiseks, toitumiseks ja kasvuks mitmeid kordi kõrgemat hapniku lävikontsentratsiooni kui tavaline jõekala. Kui ahven ja haug tunnevad ennast suhteliselt hästi ka 2-3 mg/l hapnikusisalduse juures, siis forellid hakkavad surema juba alla 5 mg/l. Seega hapnikku on vaja. Ja seda saab meid ümbritsevast õhust, mis sisaldab hapnikku ca 21%.
Vee aereerimiseks kasutatakse aeraatoreid, mis oma tüübilt jagunevad kolme suurde rühma: laba-propellerajam, mis ujub veepinnal ja seob hapnikku vee õhkupaiskamise hetkel; kõikvõimalikud õhukompressorid, puhurid ja muud tehnikaseadmed, mida üldisemalt nimetatakse külgkanalpuhuriteks; ja viimaks jääb veel üle lihtsalt tehnilise hapniku vette lisamine, kas siis läbi difuuseragregaatide või hapnikukoonuste, kus vesi pumbatakse mahutitesse ja seal surve toimel seotakse hapnikuga. Kõik need seadmed tarvitavad elektrit!
Kirjutasin selle pika jutu, et te suudaks aru saada, milleks mulle on vajalik elekter. Seda ei ole võimalik asendada, vähendada ega kuidagi muul moel kokku hoida. Isegi akende tihendamine ei aita. Reeglina ükski kalakasvataja elektrit ei raiska, kõik on alati välja arvestatud. Nii et minule mõjuvad jutud elektri hinna jätkuvast tõusust ja kättesaadavuse vähenemisest ikka äärmiselt frustreerivalt.
Ja kui ma siis olen sunnitud kuulama mingisuguseid jutukesi sellest, kuivõrd õilis ja suur asi on rohepööre… Nojah, ma lihtsalt ei suuda ennast kuidagi sundida omaks võtma sellist ebaloogilist mõtet, nagu oleks võimalik kliimaga midagi ette võtta Euroopas, mille nn heide moodustab vaid 10% maailma omast. Ja justkui peaks sellega tegelemine hoidma ära mingisuguse katastroofi.
Mul ei ole võimalik hinda lõpptoodangusse paigutada, sest minu suurim konkurent ei ole mitte teine Eesti kalakasvataja, vaid Norra lõhe. Aga lõhe kasvab ookeanisumbas ja elektrit sinna ei kulu. Kaitsetolle lõhele ei rakendu. Vot nii. Muidugi jah, tõele au andes, hinda ma tõstsin ja esialgu olen jätkusuutlik. Aga pikemas perspektiivis on Euroopa valitud suund hukatuslik mitte ainult minule, vaid samuti kogu Eesti majandusele, eriti töötlevale tööstusele, põllumajandusele ja toiduainete tootmisele. Võtke mõelda, mis juhtub näiteks Rapla vallas, kui pankrotti peaksid minema Alus toimetav Mamma (Saarioinen Eesti OÜ – toim), Pirgus Harviker ja Kohilas vineeritehas. Rapla valla elanikud kaotaks hoobilt 600-800 töökohta. Sellega muutuks väiksemaks ka valla tulubaas ja suutlikkus oma kohustusi täita.
Äkki oleks aeg mõtlema hakata, kas me ikka peame kõigega kaasa minema. Eestis on olemas võimekus toota ise oma elekter. Meil on olemas tootmiseks vajalik põlevkivi, mille varudest jätkuks maksimumtootmise korral 100-150 aastaks, tehnoloogia ja lõpuks inimesed, kes suudavad nendega opereerida. Me täidame Preisi täpsusega ettekirjutisi, mis on tegelikult soovituslikud ja mitte keegi meid selleks ei sunni. Äkki oleks aeg oma selg sirgu lüüa ja teha Eestimaal toodetud elekter odavaks?
“Hilja, peremees, hilja !”