Veel paari päeva eest paistis rohetavat muru vaadates, et talvega on selleks korraks kõik. Ja mõni kuu varem lootsime, et oleme Covidist vabad. Aga ei midagi – palavikutõbi möllab jätkuvalt meie ümber ja häirib seltskondlikku lävimist ning talv on ka tagasi. Laupäevaks lubatakse isegi, et elavhõbeda sammas langeb kuni kahekümne viie kraadini, ja eile said kõik lumehullud taas oma platse lumest puhtaks rookida.
Me elame nagu spiraalis – kõik tuleb varem või hiljem tagasi, võib-olla pisut uuemal levelil, nagu nüüd on kombeks öelda, aga ikka vana kombe järgi. Nii on ka ajalehtedega. Viimased kolmkümmend aastat on pidevalt nende hukku ennustatud, aga ei ühti – Postimees ja Päevaleht on endist viisi postkastis, võib-olla harjumuspärasest harvemini, kuid sellest pole hullu. Uus level paneb lihtsalt niimoodi ette ja me võtame ettepandu vaidlusteta omaks. Saame aru: paberiga on raske, postiljonid muutusid kulleriteks ja neid ei ole nii palju, kui oleks vaja ja… Kõike ei pea siinkohal uuesti üle kordama, lehelugejatel on need asjad niigi teada.
Ja näe, Raplamaa Sõnumid ilmub oluliste muudatusteta samuti edasi. Lubab küll digitaliseeruda, aga tõotab samas ka paberil jätkuvalt postkastidesse potsatada. Kõik sõltub nõudlusest. Kui lugejad ja tellijad püsivad, siis ei kao ka lehed kuhugi. Praegune kõige kangemate digijate kõige karmim argument ongi, et paber on vanaks saanud ja pilve peal püsib (digitud) uudis pikemat aega värskena.
Raplamaa Sõnumite toimetusel on rõõm teatada, et meie pääseme seekord vaid kahekümne kahe protsendilise kojukandehinna tõusuga ja lehe hinda praegu ei kergita, seda tänu lehe lojaalsetele tellijatele. Mõni väljaanne alustab palju keerulisemas olukorras, sest postkasti potsatamise hind sõltub iga väljaande puhul nüüd sellest, kui palju lugejaid eelmisel kuul lehest loobus.
Meie oleme jätkuvalt paberiusku, kuigi teeme igaks juhuks ettevalmistusi ka digiajastus elamiseks. Kõik siin ilmas on pidevas kordumises, aga tark valmistub pidevalt kõige halvemaks.
Head uut aastat meile kõigile!
