Kümne aasta jooksul on Käsitöölasel olnud mitu toimetajat. Esimene neist oli Haldi Ellam. Kuigi ka teiste toimetajate suhtumine käsitöösse muutus Käsitöölast tehes, ei ole keegi neist sellest nii palju inspiratsiooni saanud kui Haldi.
Ta sukeldus igasse teemasse põhjalikult ja on tänaseks päevaks lõpetanud ka Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala. Tema visaduse ehe näide on ülikoolis tehtud pindpõime tehnikas vaip. Tegelikult oli vaja teha vaid tööproov, kuid Haldi sattus Heimtali muuseumis konserveerimispraktikal olles ühest vaibast sellisesse vaimustusse, et tekkis tahtmine seda ise järele kududa. Ta nimetabki vaipa oma kõige ajamahukamaks ettevõtmiseks, kuna 1 cm pindpõime tehnikas kudumine võtab professionaalil tavaliselt aega ühe tunni.
Haldi sõnul hakkas Käsitöölase lehe idee arenema Kristi Jõeste käsitööraamatust „Kirjatud teekond“ (kaasautor Kristiina Ehin).
„Lugesin raamatust, et Kristi on Raplast pärit. Eelkõige aga avaldas mulle muljet see ilu, mis raamatust vastu vaatas – 150-200 aastat tagasi kootud kinnaste eeskujul kootud kindad olid kordades ilusamad ja inspireerivamad kui nõukaaja ajakirjade järgi kootud kindad, mida seni olin harjunud Eestile kõige iseloomulikumaks pidama. Nüüd olen õppinud ka neid väärtustama ja koguma, kuna tegemist on eelkõige minu enda vanaemade pärandiga,“ rääkis Haldi.
Olles teinud esimesed avastused Eesti pärandkäsitöös, tekkis tal tahtmine käsitööpärandit laiemalt tutvustada ja tuli mõte teha lisaleht. Selleks ajaks oli Haldi Raplamaa Sõnumites töötanud küll vaid paar kuud, kuid Käsitöölase idee võeti toimetuses hästi vastu ja läks tegemiseks.
„Eesmärk oli iga kuu kajastada mõnda käsitöövaldkonda – selle ajalugu, võimalusel tutvustada Raplamaaga seotud inimest, kes sellega tööalaselt või hobi korras kõrgel tasemel tegeleb, ja praktilist õpetust ise järele tegemiseks. Esimese lehe tegingi Kristi Jõestega,“ sõnas Haldi. Kokku oli ta Käsitöölase toimetaja peaaegu kolm aastat ja selle aja jooksul valmis 34 Käsitöölast.
Raamat pani kõigele aluse
Enne Käsitöölase toimetajaks hakkamist oli Haldi käsitööhuviline, kuid ta ütleb naerdes, et mitte nii hullusti kui viimased kümme aastat. Põhikoolis tegi ta käsitööd hea meelega. Ka gümnaasiumi ajal, kui käsitöö- ja kunstitunde enam polnud, tundis ta loovatest ainetest puudust ning hakkas omal algatusel kuduma, heegeldama ja maalima.
„Olen märganud, et sageli pöörduvad inimesed käsitöö juurde tagasi pärast laste sündi ja nii ka mina. Erinevalt paljudest teistest riikidest on Eestis tööõpetus endiselt koolis õpetatav aine ja on oskuseid, mida meelde tuletada. Palju keerulisem oleks päris algusest alustada. Pealegi on käsitöö üks väheseid õppeaineid, mis lisaks ajule ka käelist osavust ja loovust arendab.
Seega tuleks praeguses maailmas IT ja startupide vaimustuse kõrval tähelepanu pöörata ka loovusele, käelisele osavusele, motoorika arendamisele ning vaimsele tervisele, mida käsitöö tegemine kindlasti toetab. Pealegi, paljud ajudega tööd tegevad inimesed leiavad end mingil hetkel hobi korras käsitööd tegemas või tekib neil tahtmine midagi sarnast õppida,“ leidis Haldi.
Oma lastele tahtis ta teha salle, kindaid, mütse jm, kuid seda kindlasti naturaalsetest materjalidest. Sel ajal pidas Haldi käsitööd pigem praktiliseks, nii et vardad kippusid ikka suuremad olema, et töö kiiremini valmis saaks.
„Raamat „Kirjatud teekond“ aga avaldas mulle nii palju muljet, et töö valmimisele kuluv aeg ei olnud enam probleem, pigem tahtsin end proovile panna ja ise midagi sama ilusat teha,“ selgitas Haldi oma mõtteviisi muutust. Ta oli enne seda ostnud paraja varu välismaiseid pehmeid alpakalõngu, kui selgus, et vaja on hoopis maavillaseid ja eri värvides lõngu, mida tol ajal müüdi 300-400 g kaupa suurte tokkidena.
„Ja nii mu lõngavarud kasvama hakkasidki. Ostsin kokku erinevas toonis lõngu, aga mida aeg edasi, seda enam märkasin, et põhiliselt kasutan ikka valget, punast ja tumesinist ning teised toonid kipuvad seisma jääma. Ja kui võtad mingi uue projekti ja hakkad kuduma, siis alati just seda õiget värvi ikka ei ole,“ nentis Haldi naerdes.
Käsitöölast tehes üksnes kudumisega piirduda ei saanud. Kuna eesmärk oli jagada ka praktilisi õpetusi, mis valmisid koostöös erinevate meistritega, elas Haldi igasse teemasse sisse ja katsetas uusi käsitööliike võimaluse korral omal nahal. „Peaaegu iga kord, kui mõne lehe tegin, tähendas see rahalisi väljaminekuid käsitööpoes või millegi kokkuklopsimist. Kõige ekstreemsem oli vahest gobeläänide jaoks mõeldud kudumisraami ehitamine, mida küll vaid korra kasutasin.
Põhjalikumalt proovisin lapitööd ja scrapbooking’ut. Ostsin erinevaid kangaid ja lõngu kokku. Eva-Liisa Kriisiga kangakudumise Käsitöölast tehes nentisin, et kangakudumine on minu jaoks ikkagi liiga keeruline, ja meenutasin seda Viljandis esimesel korral telgede all nööre sidudes… Eelmisel kevadel lõpetasime Eva-Liisaga mõlemad sama ülikooli,” sõnas Haldi naerdes.
Põhjalikkus õpetab uusi oskusi
Kristi Jõeste eeskujul hakkas vaikselt idanema mõte minna käsitööd õppima. Nii nagu raamatu pealkiri on „Kirjatud teekond”, meeldib Haldile ikka öelda, et sellest raamatust sai alguse tema enda kirjatud teekond.
Oma osa Viljandisse õppima minekul mängisid ka Käsitöölase tegemise käigus saadud kogemused ja kohatud inimesed. Näiteks meenub Haldile kohe Pariisis tegutsev Piret Kartus, kes tegi vintage-helmestest ehteid ning tikandeid kuulsatele moemajadele ja kes rääkis, kuidas Eestis on täiesti iseenesest mõistetav pluusilt ära tulnud nööp ise tagasi õmmelda, samal ajal kui Prantsusmaal kõik selle üle imestavad. Näha käsitöömaailma välismaal elava eestlase pilgu läbi oli Haldi sõnul väga värskendav.
„Kõige põnevamad olid aga need korrad, kui avastasin end midagi uut tegemas – sepistamas, toole restaureerimas, niplamas, ketramas vms. Paljud, kellega lugusid tegin, inspireerisid mind ja mitme intervjueeritavaga kohtusin taas Viljandis õppides,” sõnas Haldi.
Käsitööst kirjutades tuli kajastada ka Raplamaa rahvarõivakoolitusi ja nii tekkis tahtmine ise rahvarõivaid tegema hakata. Esmalt valmisid tal koolitustel käies pikk-kuub ja pastlad, nii et kõik muu, mis sinna alla jääb, oli puudu.
„Kui ma 2017. aastal magistrit lõpetasin, premeerisin end kaheaastase rahvarõivakoolitusega,” rääkis Haldi. „Ühe aasta tegin ära ja siis läksin Viljandisse õppima, nii et paralleelselt käisin nii rahvarõivakoolitusel kui ka Viljandis õppimas.” Koolituse käigus valmis Põhja-Eesti naise 17. sajandi komplekt (Keila mõjutustega), millest kasvas hiljem välja helmestikanditega seelikute teemaline seminaritöö.
Viljandi Kultuuriakadeemia kohta sõnas Haldi, et sellesarnast kooli naljalt maailmas ei leia, kus nii kõrgel tasemel käsitööd õpetatakse.
„Viljandis õppides on igas aines mõni suur töö vaja teha ja kuigi see võtab väga palju aega, omandab selle kaudu väga hea taseme. Lisaks peab asjad õigeks ajaks valmis saama ja viimistlema. Oma sahtlisse tehes ei nõua keegi sellist kvaliteeti ega asjade tähtajaks valmis saamist. Hindamisteks valmistumine oli raske, kuid tulemuseks saime üksteise töid imetleda ja see andis veelgi rohkem inspiratsiooni,” rääkis ta.
Õpingukaaslaste juures hindas Haldi seda, et kõigil oli sarnane mõtteviis ja fanaatiline suhtumine käsitöösse, kvaliteeti ja kauakestvusesse.
„Kui kellegi jaoks vääriks vana ja kulunud käsitööna valmistatud ese äraviskamist, siis meie kujutasime endale ette seda vaeva ja aega, mis nende tegemiseks kulus. Enne, kui tekib tahtmine mõni vana või kulunud ese lõkkesse visata, võiks inimesed mõelda, kuidas ja milleks see tehtud on ja kui palju selle tegemiseks aega ja ressursse kulus, ja kui ise ei taha, siis ehk leidub keegi, kes seda väärtustaks ja hoiaks,” rääkis Haldi.
„Lisaks on igal esemel veel oma mõtteline väärtus – pruut on kudunud oma peigmehele kindad ja kudunud sisse punased kaitsemärgid, et need teda igalpool kaitseks. Kõik need inimeste soovid, mõtted ja hirmud olid sinna teadlikult või alateadlikult sisse kootud, kõigil sümbolitel oli tähendus,” selgitas Haldi.
Lemmiktehnika on kudumine
Käsitöö juures köidab Haldit enim vanade tekstiilide ilu. „Kõige suuremat vaimustust tekitavad need vanad muuseumikogudesse või erakogudesse jõudnud esemed, mis on väärikalt vanad ja kulunud – seotud kodukandi või esivanematega, tehtud hoolikalt ja kaua kestma, nõudnud palju aega, pühendumust ja vaeva. Lisaks on muljetavaldav selle pärandi mitmekesisus, iga tegija omanäolisus ja originaalsus, vilumus ja selle täiustumine ajas.
Näiteks uurisin koolitööks ühte helmestikandiga seelikut, millel oli näha, kuidas alustuskohas oli tikand lopergune ja väljaveninud ja lõpus perfektseks arenenud. Igal vanal esemel ongi oma lugu, mis köidab ja millest ei saa neid järele tehes kuidagi mööda vaadata – kes, miks, millal ja kuidas selle tegi ja mida see ese on oma kasutusajal „näinud”. Kõige ilusamad kindad, vööd, tekid ja rõivad on pika aja jooksul veimevakka kogutud ja valmistatud pulmadeks, mis on läbi aegade olnud inimeste elus üks olulisemaid ja oodatumaid sündmusi,” sõnas Haldi.
Isetegemise juures paelub Haldit see, kuidas iga uut käsitööprojekti ette võttes õpib midagi juurde, nii et käsitöö tegemine on elukestev õppimine. „Kui iga päev on ainult selline rutiinne töö-kodu-telekas-arvuti, siis selle jooksul sa ei õpi midagi. Käsitöös aga ajab üks väljakutse teist taga ja põnev on neid väljakutseid vastu võtta ja neist jagu saada. See tunne, kui oled midagi valmis saanud, on nii hea ja põnev on mõelda, mida järgmisena ette võtta ja kuidas see välja kukub,” sõnas Haldi.
Tal on kogu aeg mitu asja korraga tegemisel – mõni lihtsam, mida saab muu tegevuse kõrvale teha ja siis mõni keerulisem, mis vajab keskendumist. „Koolis kudusime tundides pidevalt, nii sai päris palju asju valmis. Püüan seda traditsiooni jätkata. Praegu on isegi parem, et tähtaegu kukil pole ja saan ise valida, mis parasjagu meelepärane ja vajalik on,” lisas Haldi.
Käsitöötehnikatest peab ta lemmikuks kudumist, sest kudumeid on kõige lihtsam igale poole kaasa võtta. „Mulle meeldib ka kiri- ja kõlavöid kududa, kangastelgedel kududa kangaid, mille sarnaseid kaubandusest ei leia, ja sõbakirjalisi ja pindpõimetekke. Anu Raua gobeläänikursus oli samuti meeldejääv, eriti see, kui oma arvates läksid tundi, aga lõpuks leidsid end koos teiste tudengitega sooja tee ja värskelt valminud koogikestega pika laua äärest koos Anuga maailma asju arutamas.
Samuti meeldivad mulle lapitöö, jaapani boro ning parandamine ja taaskasutamine. Ja materjalide ettevalmistamine – enda kedratud ja/või värvitud lõngadega on ikka palju erilisem käsitööd teha, kui kaubandusest saadut kasutada. Mulle aga ei mahu pähe, kui palju võis vanasti lõngade ketramine ja kangakudumine naistel aega võtta ja kuidas nad pimedal ajal kogu selle peene käsitöö tehtud said ja seda tahmastes rehetubades puhtana suutsid hoida. See käsitöö, mis tehti, oli tõeliselt peen ja kõrgel tasemel,” rääkis Haldi.
Selle illustreerimiseks otsis Haldi kudumiskotist välja ühe pooliku töö, Mulgi kindad, mida kootakse ülipeene lõnga ja varrastega nii, et ringil on uskumatuna näivad 200 silmust. „See on mu hulluse projekt,” sõnas Haldi naerdes. „Ma ei kiirusta sellega, nii et ei tea, mitu aastat sellega läheb.” Nii peene eseme tegemisega on aga üks mure – sobivaid vardaid pole praktiliselt saada. „Muu maailm ei tunnista kudumisel alla 2,5 mm läbimõõduga vardaid,” selgitas Haldi.
„Õnneks on Eestis peente varrastega kudumise traditsioon säilinud ja 1,25-2 mm vardaid on saadaval nii kaubanduses kui ka vahel kodudes säilinud. ”Peenikeste varrastega kootud kirjatud kindad peavad aga väga hästi sooja ja peavad kaua vastu. Näiteks on Haldil ühed Kihnu mustris kootud kindad, mis alles viiendal kandmistalvel vajasid esimesi parandusi.
Fragmentide põhjal valmis Siksälä kuub
Üle ega ümber ei saa Haldi lõputööst, mille praktilise osana valmis Siksälä kalmest leitud tekstiilifragmentide põhjal ca 700 aasta tagasi elanud noore naise seljas olnud kõlapaela, klaashelmeste ja tinarosettidega kaunistatud pidulik villane kuub ja selle juurde kuuluv kõlavöö.
„Väga põnev oli juhendaja Ave Matsini ja arheoloog Riina Rammoga arheoloogiakogus pisikesi tekstiilitükikesi nii oma silmadega kui ka mikroskoobi abil uurimas käia. Peopesasuuruste pruunikate fragmentide põhjal valmis siiski täiesti kantav kuub, mille kanga kudusin Vilma villakojas spetsiaalselt valmistatud ühekordsest indigoga siniseks värvitud lõngast. Kui kangas valmis ja viimistletud sai, tuli käärid sisse lüüa ja järgmised neli päeva kuube käsitsi kokku õmmelda.
Kõlapaelte osas oli esmalt vaja aru saada, kuidas need kootud olid (balti tehnikas), milliseid lõngu ja värve kasutatud oli ning kuidas olemasolevate tänapäevaste materjalidega sama peenike kõlapael valmis kududa. Kudusin katsetuseks mitu meetrit rohkem kõlapaelu, kui lõpuks vaja läks. Mida rohkem uurida, seda rohkem uusi asjaolusid ilmnes,” rääkis Haldi oma lõputöö kohta.
Praegu tal seda tunnet pole, et tahaks käsitööalaselt veel midagi juurde õppida. „Nelja aasta jooksul sai küll väga palju tehnikaid ära proovitud – alates lõnga ketramisest ja pakutrükist arvutitelgedel kanga kudumiseni. Pigem tahaks nüüd neisse süveneda. Eesti käsitöövaramus on avastamist küll ja veel,” sõnas Haldi. Ta on ka mõelnud, kuhu suunda minna, kas võtta eeskuju Reet Piirist, kes tunneb kõige paremini Eesti rahvarõivaid, või Reet Ausist, kes esindab tekstiilitööstuse tulevikku.
Haldi on täheldanud, et ka ta lastele meeldivad kunst ja käelised tegevused. „Nad ikka üllatavad mind sageli, et näe, emme, tegin vasest kausi, vaibalõngast heegeldatud koroonamaski, kõvaketastest kõrvarõngad, puulusika või -noa, puidust telefoni või papist läpaka. Loovust ja ettevõtlikkust neil jagub ja loodan, et see toob neile ka tulevikus kasu,” rääkis Haldi.
