Mihkel Nestor, SEB majandusanalüütik
Eesti majandusele annab jõudu juurde rahvaarvu suurenemine.
Lõppeval nädalal avaldas Statistikaamet värsked arvud Eesti majandust ja ühiskonda kõige enam mõjutava näitaja kohta – loomulikult on see siinne rahvaarv. Olgu maailmaturu hetkekonjunktuur või ettevõtete äriplaan milline tahes, suures plaanis määrab Eesti majanduse võimsuse ära ikkagi töökäte ja tarbijate hulk.
Värsked numbrid on ühekorraga nii rõõmustavad kui ka kurvastavad. Alustades halbadest uudistest, siis oli Eesti iive ehk sündide ja surmade vahe sügavalt miinuses. Mullu sündis Eestis ainult 11 588 last, mis on alates 1919. aastast, kui sündide andmeid riiklikult koguma hakati, madalaim näit. Väga madala sündide arvu peamine põhjus on asjaolu, et praegu pereloomisikka jõudnud naised on ise sündinud varajastel 1990-ndatel aastatel, kui sündimus Eestis samuti väga madal oli.
Vaatamata negatiivsele iibele kasvas Eesti rahvaarv mullu aga oluliselt – lausa 2%. Selle tagamaa on loomulikult traagilised sündmused Ukrainas, mis sundisid inimesi sõja jalust mujale kolima. Statistikaameti andmetel lisandus Eesti rahvastikku mullu ligi 32 000 inimest, kes olid siia kolinud just Ukrainast. Kokku saabus Eestisse mullu teistest riikidest elama aga 42 000 inimest. Lisaks Ukraina sõjapõgenikele on Eesti aasta-aastalt aina atraktiivsem rändesihtkoht teistest riikidest pärit inimeste jaoks. Lisaks on siinse elujärje paranedes otsustanud paljud eestlased siia tagasi kolida riikidest, kuhu nad kunagi ise paremat elu läksid otsima.
Konvergents Lääne-Euroopaga
Eesti mulluse välisrände profiil oli Ukraina sõjapõgenike tõttu veidi tavapäratu – saabusid siia ju valdavalt naised, lapsed ja vanemad inimesed. Siiski on Ukraina sõjapõgenike tööle rakendumine ületanud ootuseid. Arvestades tööturul valitsenud karjuvat nõudlust töökäte järele, oli ehk tegemist parima ajaga, mil uusi tulijaid vastu võtta. Väga erinev pole olukord ka praegu. Kuigi majanduse väljavaade on halvenenud, on Eestis endiselt veel tuhandeid täitmata töökohti, viimastel andmetel umbes 13 000. Paljud neist ametitest on füüsiliselt koormavad ja nigelalt tasustatud, ent sõja jalust põgenenud ja oluliselt madalama sissetulekuga harjunud ukrainlased võtavad need vastu hea meelega.
Mida aasta edasi, seda enam hakkab Eesti tööturg meenutama Lääne-Euroopat, kus madalamapalgalisi ameteid täidavad välismaise taustaga inimesed. Eestlaste jaoks on see olukord uus ja kummastav. Oli ju alles mõni aeg tagasi olukord risti vastupidine ja olime ise need, kes Soomes või kaugemal lihtsamaid töid kodumaal pakutavast kõrgema palgaga pidime tegema. Eesti viimaste aastate majandusareng on olnud ääretult kiire ja palgatase aina lähedasem jõukamates riikides pakutavaga. Seetõttu hakkame n-ö eesliini töökohtadel nägema aina enam inimesi, kelle sünnikoht pole Eesti.
Ent kindlasti pole välisriikidest pärit töötajaid tulnud juurde ainult madalapalgalistele ametikohtadele. Eesti IT- ja tehnoloogiasektori kiire arengu tõttu on siia tööle saabunud ka hulganisti väga hästi tasustatud välisspetsialiste. Seejuures pole paljude siia saabunud inimeste jaoks enam oluline mitte niivõrd riik, kuhu tullakse, vaid pigem konkreetne ettevõte. Rahvusvahelised tehnoloogiaettevõtted värbavad rahvusvaheliselt ja paljude jaoks on atraktiivne mõni selline nimi oma CV-sse saada – miks mitte siis selleks vahepeal Eestis elada. Kindlasti võimaldab ka siinne palga- ja elatustase elada märksa jõukamalt kui mõnes Euroopa suurlinnas.
Oluline on kasvatada SKP-d elaniku kohta
Rääkides rahvaarvust ja elatustasemest, ei saa kuidagi mööda ka ühest riikide majanduste kõrvutamisel enim kasutatud majandusnäitajast – ostujõuga kohandatud SKP ühe elaniku kohta. Riigi rahvaarvu kasvamine mõjutab „tavalist“ SKP-d selgelt positiivselt, sest töökäsi ja tarbijaid on lihtsalt rohkem. Ent riikides, kus rahvaarvu kiire juurdekasvu tõttu SKP pidevalt suureneb, ei pruugi sellest siiski suuremat rõõmu olla, sest SKP ühe elaniku kohta ei kasva sugugi ja inimeste eluolu on väga vaene. Näiteks on Eestiga samas suurusjärgus Zimbabwe SKP, ent elanikke on seal üle 15 miljoni. See tähendab, et sama suur „pirukas“ peab ära toitma 12 korda rohkem inimesi.
Lisaks elanike arvule on oluline vaadata ka riigi hinnataset. Mõnes Euroopa suurlinnas võib töötaja saada eestlasest kaks korda rohkem palka, ent korterit üürida pole selle eest võimalik. Siin tuleb mängu ostujõu mõiste, mis proovib arvesse võtta, kui palju on ühe elaniku kohta loodud SKP eest võimalik erinevaid kaupasid ja teenuseid tarbida. Kui rahvaarvu suurenemine on panustanud positiivselt Eesti SKP kasvu, siis õnneks on viimastel aastatel tõusnud kiiresti ka ostujõuga korrigeeritud SKP elaniku kohta. Kui veel 2010. aastal moodustas Eesti SKP elaniku kohta Euroopa Liidu keskmisest 66%, siis 2021. aastaks oli see kerkinud juba 81%-ni.
Kahjuks see positiivne trend 2022. aastal pöördus, sest ligi 20%-ne inflatsioon viis meid Euroopasse hinnatasemelt, ent jõukuse kasv sellele järele ei tulnud. Pikemas plaanis võib siiski uskuda, et senine majanduslik konvergents jätkub ja kuigi Eesti SKP ei saa kunagi sama suureks, kui see on Saksamaal, siis ostujõuga kohandatud SKP poolest elaniku kohta võime sakslased kätte saada küll.
