Kuigi enam pole neid oskajaid, kes vanal viisil vokke teeks, seisab nii mõnelgi ammuste meistrite tehtud vokk toanurgas, aidas või pööningul. On neid, kes on oma voki korrastanud ja sellega ketramise selgeks saanud või vähemalt mäletavad villatööde kohta midagi lapsepõlvest, ent palju on ka neid, kellel oskused ja teadmised villatöödest puuduvad, kuid tahaks neid omandada.
Hageri rahvamajja oli 28. jaanuaril kogunenud seltskond naisi, kes just villatööde õppimisest huvitatud. Õpetamas oli Julika Roos, kes vokkide, villa ja ketramisega tegelenud viimased 17 aastat. Töötoas räägiti villast üldiselt, õpiti villa töötlemist ja villa ketramist ning korrutamist vokil ja kedervarrel.
Tavaliselt on Julika villatööde õpitoad mitmepäevased, kuid Hageris tuli umbes viie tunni jooksul väga kontsentreeritult põhiteadmised omandada, et selle pealt saaks siis omal käel edasi harjutada ja õppida. Kokku oli õpihimulisi naisi töötoas 12, erinevas vanuses ja oskustega. Julika sõnas, et ketramishuvi ei kaasne teatud vanusega, tähtis on ikka huvi selle vastu. Tema koolitustel on olnud ka väga noori, kes kogunud raha selleks, et endale vokk osta ja sellega koolitusele tulla.
Seltskonnas oli ka paar vanemat naist, kellest üks rääkis, kuidas Siberis olles saatis onu vanaemale sinna voki, mis küll kahjuks maha jäigi. Kraasid aga tulid koos inimestega tagasi ja neid oli harukordne võimalus ka näha.
Julika enda teekond villa- ja ketramismaailma sai alguse siis, kui otsustati maale vanasse rehemajja kolida ja lambad võtta. Kui on lambad, tekib ka villa ja nii jõudis Julika lõpuks selleni, et tegi endale iseseisvalt katsetades ja harjutades ketramise ja kõik sellega kaasneva selgeks. Koos Liis Luhamaaga on Julika välja andnud raamatu „Villast lõngani”, mis annab villatööde kohta põhiteadmised kätte.
Seitse aastat tagasi hakkas Julika tegelema vokkide restaureerimise, täpsemalt korrastamisega. Ta sõnas, et mis iganes käsitöö alal sõltub pool töö kvaliteedist hästitöötavast tööriistast ja kui see on korras, hakkab ka motivatsioon tööle. Praeguseks on ta korrastanud umbes 80 vokki ja peabki vokkidega tegelemist oma peamiseks tegevussuunaks.
Õpitoas tutvustas Julika voki osasid ja tööpõhimõtet, selgitas, kuidas lihtsamaid parandusi ise teha ning mitu vokki said endale nööri peale. Omaette kunst oli voki tallamine. Julika sõnas, et vahel läheb pool koolituspäevast selle peale, et õigesti tallama õppida. Õigesti tallates ei tõuse varbad õhku ja tallamise rütm on selline, et samal ajal suudavad käed muud teha.
Aga selleks, et jõuda vokiga ketramiseni, on esmalt vaja villa. Julika sõnas, et paljud inimesed arvavad villaga kokku puutudes, et on ainult üks vill, kuid juba Eestiski on erinevate villade rohkus suur, rääkimata maailmast. Lõnga omadused saavad alguse erinevatest villadest ja sellest, kuidas villa on töödeldud. Eriti hästi on võimalik lõnga omadusi suunata ise lõnga tehes.
Villakiudude töötlemiseks kasutatakse kas kraasimist või kammimist. Eestis ei ole etnograafiliselt kammimist kasutatud, kuna seda kasutatakse villa puhul, mille kiud on pikemad kui 10 cm. Kammimist on kasutatud põhjamaades, kus villakiud on loomadel olnud palju pikemad kui siinsetel loomadel. Huvitava faktina rääkis Julika, et kammlõngast valmisid viikingite purjed ja ühe purje sisse läks 3500 lamba vill.
Juttu tuli ka villa pesemisest, kuid Julika sõnul ei olegi tegelikult õiget või valet pesemisviisi, kuid kindlasti tuleb villa pesta, mitte jätta seda pesemata seisma. Pesemata vill hakkab rääsuma ja läheb ajaga pudedaks.
Pärast pesu on järgmine samm villa noppimine ehk villasalkude lahtiharutamine ja nii mõnigi mäletas ja teadis, et vanasti oli see just laste töö. Hästi lahti nopitud vill lihtsustab pärast kraasimist. Proovida sai nii vanemaid kui ka uuemaid kraase ja kõigil valmisid villahännad, millest hakatakse lõnga tegema.
Kõik said proovida voki eelkäijat kedervart, mille abil valmisid pisikesed lõngakerad. Tublimad said ühekordsest lõngast korrutades kahekordse lõnga ja proovida ära ka vokil ketramise. Päeva lõpus tuli tõdeda, et villatööd nõuavad pärast esmaste oskuste omandamist palju harjutamist, kui soovitakse saada tulemuseks just selline lõng, nagu vaja.
