Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) tegi möödunud nädalal kummalise avalduse, milles anti mõista, et Venemaa ja Valgevene sportlased võivad lähiajal naasta rahvusvahelisele areenile võistlema.
Teates on välja toodud seisukoht, et ühtegi sportlast ei tohi tema passi pärast takistada võistlustel osalemast. Välja oli pakutud variant, et Valgevene ja Venemaa sportlased võiksid osaleda n-ö neutraalsete sportlastena. See on pannud kulme kergitama nii mõnedki arvamusliidrid.
Terminit “kulme kergitama” on siin kasutatud küll väga pehmes formaadis. Tegelikult on selline ROK-i arvamusavaldus pälvinud tõsist kriitikat. Ja igati õigustatult. ROK-i ingliskeelset avaldust saavad kõik lugeda nende veebilehel. Muuhulgas on seal välja toodud, et enamik olümpialiikumise osapooltest, kaasa arvatud sportlased, on nõus lubama Venemaa ja Valgevene sportlastel naasta rahvusvahelistele areenidele. Omaette küsimus on muidugi see, kas selline väide üldse tõele vastab.
Ausalt öeldes tundub sellise avalduse tegemine pärinevat kuskilt paralleelreaalsusest. Agressorriik Venemaa jätkab oma julma sõda Ukraina rahva vastu ning ROK-i avalduse kohaselt võiksid nende sportlased heidelda samal ajal olümpiamedalite peale. Täiesti vastuvõetamatu! Ainuõige lahendus oleks keelata nii Venemaa kui ka Valgevene sportlastel olümpiamängudel võistlemine. Kui ROK-i juhtkonna sees oleks tahe selline reegel kehtima panna, siis ei tohiks selle kehtestamine ülemäära raske olla. Järgmiste olümpiamängudeni on praeguse seisuga aega poolteist aastat. Küsimus on ainult tahtmises ja praegu tundub ROK-il olevat seda vajaka.
Nende avaldusest leiab siiski ka mõistlikke punkte. Nii on üle korratud, et ei Venemaa ega Valgevene tohi korraldada ühtegi rahvusvahelist spordivõistlust. Samuti ei tohi rahvusvahelistel võistlustel lehvitada Venemaa ega Valgevene lippu või mängida nende hümne. Kolmandaks ei kutsuta ühtegi Venemaa ega Valgevene ametnikku rahvusvahelistele võistlustele külalisena. Kõik need on mõistlikud ja vajalikud sammud, kuid sellele peab järgnema ka nende kahe riigi sportlastele võistluskeeld.
Isegi kui nad võistleksid ainult iseenda eest ja ilma oma kodumaa sümboolikata, tunduks see ikkagi väär. Mida peavad tundma nende konkurendid ja eriti Ukraina sportlased? Kas oleks aus panna nad areenile vastakuti Venemaalt pärit sportlastega? Muidugi mitte. Ei taha isegi ette kujutada, mida tähendaks Venemaa ja Ukraina sportlase vastasseis näiteks karate või poksi olümpiafinaalis. Kui ROK ikkagi jätkab oma praegusel teel ja lubab Venemaa ning Valgevene esindajad “neutraalsete sportlastena” võistlema, toob see kaasa mitmeid eetilisi dilemmasid. Kas Ukraina ja teiste maade sportlased peaksid siis omal initsiatiivil mänge boikoteerima?
Selles osas on hea näide tuua jalgpallist. Kui Venemaa alustas 24. veebruaril 2022 täiemahulist sissetungi Ukrainasse, kõrvaldati Venemaa klubid ja koondised rahvusvahelisest jalgpallist. Aga ka seal olid oma nüansid. Enne invasiooni algust oli Venemaa koondisel reaalne võimalus pääseda finaalturniirile. Play-off’i poolfinaalis olid nad loositud vastamisi Poolaga. Mõni aeg pärast sissetungi algust teatas Poola jalgpalliliit, et nemad keelduvad Venemaa vastu mängimast isegi juhul, kui see tähendab nende riigile eemalejäämist MM-i finaalturniirilt.
See pani rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA keerulisse seisu. Mida nüüd siis teha? Kui me Venemaad turniirilt ei kõrvalda, pääsevad nad vabalt edasi. Ja kui juba ühe riigi jalgpalliliit on seadnud pretsedendi, et nemad Venemaa vastu ei mängi, siis oleks juba olnud ka järgmistel riikidel piinlik Venemaaga mõõtu võtta. FIFA võttis selles olukorras vastu ainuõige otsuse ning kõrvaldas Venemaa rahvusvahelistelt turniiridelt.
Sügisel oli hetkeks õhus võimalus, et Venemaa peab ühe maavõistluse Bosnia ja Hertsegoviina vastu Peterburis, ent seda mängu siiski ei toimunud. Bosnialased loobusid sellest ning õigesti tegid. Ega Venemaal saa keelata jalgpalli mängida, kuid nüüd saavad nad seda teha kas isekeskis või kutsuda vastasteks Kesk-Aasia “vennasvabariike”.
ROK peaks FIFA käitumisest võtma õppust. See saab olema ikka väga piinlik, kui Venemaa ja Valgevene sportlased tõepoolest 2024. aasta Pariisi olümpiamängudel võistlevad. Seda isegi juhul, kui nad saavad seda teha ainult olümpialipu all ning ilma rahvushümnita. Ülejäänud sportlased pannakse sellise käiguga tõsiste eetiliste dilemmade ette, mida praegu on veel kerge vältida. Igati loogiline lahendus oleks see, kui Venemaa ega Valgevene sportlasi olümpiamängudele võistlema ei lubata.
