Kolmkümmend aastat tagasi tehti iga päev ajalugu – pidevalt sündis midagi, mille tegemata jätmine võinuks meile kõigile tähendada hoopis teistsugust tulevikku. Eesminejad kannavad endaga alati mitut riski. Üks on võtta ühiskonna ees vastutus võimalike tagajärgede eest, mis toob paratamatult endaga kaasa ka individuaalse vastutuse ja tagajärjed. Otsustavatel aegadel pole sageli mahti ega võimalust väga selgelt tagajärgede üle arutleda, ammugi mitte ka selle üle, kas tegu, millega end seotakse, võiks kuidagi oluliselt ühiskonda muuta ja kas tegijat hiljem kiidetakse või hoopis karistatakse.
Üks selliseid sündmusi, milles osalejad võtsid endale nii individuaalse kui ka ühiskondliku vastutuse, oli kahtlemata 17. veebruaril 1990 Järvakandis korraldatud Kaitseliidu taastamise koosolek. Raplamaa inimestel oli selle sündmuse ettevalmistamisel ja läbiviimisel oluline roll.
