Kui ilm on veel talvine, on hea võtta aeg maha ning hea toidu ja kaminasoojuse paistel kuulata jutte elu võimalikkusest talvises mõisas, ehk sellest, milliste tegevustega sisustati talvesid noil ammustel aegadel.
Raikküla mõisa kastellihoones võõrustasid mõisaomanikud Karmel Jõesoo ja Ivo Lambing 25. veebruaril külalisi. Laua aitasid mõisaaja toitudega katta MTÜ Rabav Raplamaa ja Nõiamäe koduköök. Eelroaks olid külmad lihalõigud ubadega. Veel pakuti võileivatorti heeringaga, millele järgnes kartuli-tangupuder ning magustoiduks pakuti valge veini tarretist vahukoorega.
Meelelahutuseks esitasid Lootose tantsuklubi tantsijad Olga Sokk ja Joole Kuljus-Triik charleston’i, mis sai alguse 1920-ndatel Ameerikast. Mõisatega seob seda tantsu asjaolu, et uuendusmeelsed naised, kes seda uut tantsu tantsisid ja olid piisavalt rahakad, päästsid sellega Inglismaa mõisaid. Ehk oleks läinud nii ka Eestis, kui mõisate ajalugu oleks kulgenud teisiti.
Mõisaaja talvekommetest rääkis Tartu Ülikooli germanistika professor Reet Bender. Ta luges ette baltisakslaste mälestusi tsaariajast, ehk enamasti 19. sajandi lõpust – 20. sajandi algusest ja natuke ka 19. sajandi keskpaigast.
Noori ühendas saanisõit
Üks põhilisi talviseid lõbusid oli saanisõit, mis oli ka üks väheseid soositud vastassoost noorte ühistegevusi. Else Hueck-Dehio on kirjutanud Tante Tüttchienist, klassikalisest baltisaksa tädist, kes meenutab hetke oma nooruspõlvest, kus ta oleks taganud mehelemineku, kui oleks teadnud, kuidas käituda. Saanisõidul oli nimelt noormeestel rüütelik komme hoida kätt neiu ümber. Tädi Tüttchien aga ei teadnud, kas sellises olukorras tuleks naalduda vastu kätt või selg sirgu ajada. Kogenematu meel otsustas viimase kasuks ja seetõttu kadus ka võimalus kaassõitjast endale eluteekaaslane saada.