Heik Past läks ära. Kõigi jaoks kuidagi ootamatult. Täpselt nädal jäi puudu, et koos abikaasa Luulega 86. sünnipäeva tähistada.
Heik sündis 31. märtsil 1937 Tartus ametniku perre, vend Jaan sündis 1939. aastal. Heik oli paariaastane, kui vanemad kolisid Viljandisse. 1944. aasta septembris pakkisid ka Pastid oma asjad, kuid mereni ei jõutud. Lahkumise plaan tuli katki jätta. Isal õnnestus Lihulast hobune osta, et Viljandisse tagasi rännata. Teel ühines nendega võõras jalamees, kel olid ilusad uued saapad. Ühes teeristis pidas venelaste patrull põgenike vankri kinni ning võõras viidi natuke kaugemale. Kõlas lask ja sõdurid tulid tagasi, saapapaar kaenlas. Heik oli siis seitsmene ja läks kuu aega hiljem esimesse klassi.
Too teel kogetud seik jäi kuklasse tiksuma, kuid dissidenti või muud moodi mässajat Heigist ei saanud. Ta oli ratsionaalse mõtlemisega mees – lõhkumine ei tee maailma paremaks, seda tuleb pikkamööda kuidagi teisiti muuta. Mingi alandlik kummardaja ta ka ei olnud, tuli kõigist oludest sirge seljaga läbi. Keskkooli lõpuklassis oli Heik kindel medalist selle hetkeni, kui ütles füüsikaõpetajale otse, mida asjadest arvab. Tagajärg oli, et klassi üks tugevamaid füüsikuid sai tunnistusele „nelja” ja kaotas medali. Selle peale viis Heik oma paberid just nimme Tartu Ülikooli füüsikateaduskonda.
Ja oleks võinudki füüsikuks saada, kui sõbranna Luule, kellega oldi üheksandast klassist peale kindel paar, poleks öelnud, et läheb EPAsse veterinaariat õppima. Heik tegi kannapöörde, võttis paberid ülikoolist välja ja jõudis need viimasel minutil EPA mehhaniseerimisse anda. 1958. aastal noored abiellusid, 1960 said suunamise Viljandi lähedale Heimtali sovhoosi. Luule peavetarstiks, Heik peamehhaanikuks. 1961. aastal sündis seal poeg Priit.
1963. aasta alguses saadeti Heik Kehtnasse juhtiva kaadri kooli. Oli esialgu kuulaja, õige varsti aga juba õppejõud. Sama aasta augustis kolis Kehtnasse ka Luule pojaga, aasta pärast sündis tütar Piret.
1967. aastal läks Heik tehnikumi õpetajaks. Selle kõrvalt jagas ta ennast veel ka põhikooli ja täiskasvanute õhtukooli vahel. 1970. aastal kutsuti õpetatud põllumajandusinsener näidissovhoosi peaagronoomiks. Ta pidas selles ametis seitse aastat vastu, siis ütles tervis üles. Oli lühikest aega majandi peamelioraator ja asus siis 1979. aastal direktori asetäitja kohale teadusalal.
1992. aastal kutsuti Heik Past Kehtna valda maanõunikuks. Sealt läks ta 2009. aastal pensionile.
Heik Past oli pühendunud looduskaitsja (looduskaitse seltsi auliige 1990. aastast). Lisaks aktiivne muinsustehuviline ning kodu- ja kultuuriloolane. Heik Past oli mees, kes seisis seitsmekümnendatel Rapla rajooni teatripäevade traditsiooni sünni juures. Võib arvata, et asi sai alguse 1961. aasta suvel Klooga sõjaväelaagris, kus lavakunstikooli esimese lennu noormehed olid sõjalist haridust saamas ja nende grupi komandör oli EPA karastusega ohvitser Heik Past. Eriti soojad suhted tekkisid Heigil Tõnu Aava, Mati Klooreni, Jaan Sauli ja Mikk Mikiveriga. Mikiverist sai peretuttav ja küllap sealt jõutigi Rapla rajooni teatripäevadeni.
Tähelepanuväärne oli ka Pasti kodu-uurimuslik tegevus, eelkõige kohaliku mälestuse jäädvustajana. Tänu temale paigaldati mälestustahvlid Paul ja Jaan Rummo sünnimajale Kalbu külas. Paul Rummo mälestustahvli avamisele tõi Past kolm tolleaegset kultuurikorüfeed: Eugen Kapi, Kaarel Irdi ja Gustav Ernesaksa. Võib julgelt öelda, et ta oli oma eluajal üks kõige paremini kodupaika tundnud kehtnalane.
Kahtlemata oli tegemist väärika härrasmehega, alati viisakas, erudeeritud ja abivalmis. Kindlasti jäädakse Heik Pasti mäletama kui sõnapidajat – kui oli lubatud, siis viidi lubatu ka ellu. Teiselt poolt oli aga tegemist pigem kinnise kui kõigile avatud hingega. Ta oli nagu üksik rändur, kes kuulas alati kannatlikult kaasteeliste soovitusi ja valis siis peaaegu alati ise oma raja, tehes seda nii, et keegi ei pidanud solvuma. Ainult kodus ja väga lähedaste hulgas võis ta end rohkem avada, kuid sealgi ilmselt mitte päris pärani.
Heik oskas seltskonnas olla lõbus, kuid mitte kunagi ülemeelik, ütleb abikaasa Luule. Ja ka hirmsasti vihastades suutis ta jääda vaoshoituks, ei tõstnud häält ega raputanud rusikat, pillas vaid mõne sarkastilise lause, mis võis tegelikult isegi rohkem mõjuda kui jalgade trampimine.
Heik Pasti jäävad mälestama vend Jaan, abikaasa Luule, tütar Piret ja poeg Priit, neli lapselast ja kuus lapselapselast ning suur hulk häid sõpru ja tuttavaid.
Kaasteelised
