Vahetult pärast sõda koostati rahvamajade töö korraldamise eeskirjad. Rahvamajade arendamist tõelisteks kultuurikolleteks vallavõim paljudes kohtades ei soosinud. Kultuuritööd risustati ja solgiti pealesurutud poliitpropagandaga.
1945. aastal teatasid ajalehed oma lugejatele: „Nõukogude kultuuri kandmisel töötava rahva laiadesse massidesse on suur tähtsus rahvamajadel. Nende töö edukaks läbiviimiseks tuleb parteialgorganisatsioonidel, noorsooühingutel, ametiühingutel ja täitevkomiteedel oma initsiatiiviga olla juhtijaiks ja abistajaiks.” Mitmes vallas oli olukord vastupidine.
Valla rahvamajadel puudus keskne, heasoovlik ja asjatundlik juhtimine
Rapla valla täitevkomitee, kultuurharidustöö instruktor ja parteialgorganisatsiooni sekretär ei huvitunud Valtu rahvamaja tööst. Täitevkomitee kulutas rahvamajale määratud raha muudeks otstarveteks.
Praeguse Märjamaa valla piirides olnud mitu väikest valda said maakonnalehes hurjutada, et kultuurikomisjonid abistavad rahvamajasid vähe ja valla täitevkomiteed ei anna välja rahvamajadele määratud raha. Kritiseeriti Märjamaa valla täitekomitee esimeest ja parteiorganisaatorit, kes on lasknud ligi kolm kuud kultuuriala inspektorina töötada inimesel, kes ei oma minimaalseidki teadmisi poliitilistest ja ühiskondlikest küsimustest, et tegelda valla kultuurhariduslike asutuste töö suunamisega. „Ei sobi kultuuriala inspektoriks. Talle makstakse poole rohkem palka kui kantseleitöötajatele, aga istub ainult kantseleis,” kirjutati ajalehes Läänlane.
Selle asemel, et aidata Vigala valla rahvamajade tegevust taaselustada, takistas valla täitevkomitee esimees seda. „Ta asus ise oma teenistujatega elama rahvamaja ruumides ja keelas laulukoori esinemise pärast selgituskoosolekut,” kirjutati maakonnalehes Läänlane 1945. aasta märtsis.
Läänemaa inimestele kirjutati sellestki, et Märjamaa valla täitevkomitee suhtumine rahvamaja töösse võiks olla heatahtlikum. „Hiljuti andis valla täitevkomitee esimees osa rahvamaja mööblist eraisikute kasutusse. Selline teguviis on lubamatu ja halvab rahvamaja tegevust. Ometi aga peaks kogu valla aktiiv olema huvitatud rahvamaja töö edukamaks muutmisest.”
Märjamaa rahvamaja juhataja kurtis 1945. aasta jaanuaris ajakirjanikule: „Rahvamajal puuduvad veel lambid, pirnipesad ja lava eesriie. Olen käinud mitmed korrad Haapsalus, et saada materjali ja seada rahvamajja elektrivalgustus, kuid senini pole mulle vastu tuldud. Eesriide kavatsevad külanoored ise kududa. Vajaliku villa hankimiseks teeme Märjamaa vallas korjanduse.”
Kuna Harjumaa keskkultuurihoone ehk Rapla valla keskrahvamaja jäi nõukogude kultuuri edendamisega jänni ja oli saamatu kultuuri viimisel massidesse, kritiseeris maakonnaleht rahvamaja tegevust halastamatult.
„Puuduste olemasolu juures kannab täit vastutust ka Harjumaa täitevkomitee kultuurhariduse osakond, kes on maakondliku kultuurihoone töö süstemaatilise juhtimise ja kontrollimise unustanud. Ka majanduslikust küljest ei tule kultuurhariduse osakonna juhataja kultuurihoonele vastu, mille tõttu on tekkinud kultuurihoonele rida põhjendatud võlgasid,” öeldi Harju Elu kirjutises.
Hageri vallas oli rahvamajade võrk tihe, aga need töötasid nõrgalt – ei täitnud oma ülesandeid. 1947. aasta juulis kirjutati maakonnalehes Harju Elu, et Hageri valla rahvamajadel puudub keskne juhtimine ja kultuurikomisjon ei tööta. Valla kultuurhariduse instruktor tunnistas, et ta pole oma ülesannetest teadlik. Harjumaa täitevkomitee kultuurhariduse osakonna juhatajal kästi instruktorit abistada ja selgitada tema tööülesandeid.
1946. aastal, EK(b)P Keskkomitee XII pleenumil öeldi, et rahvamajade ja kultuurhariduse instruktorite tegevus näitab, et edasilükkamatuks ülesandeks on võtta kõigis maakondades põhjalikule revideerimisele kultuurhariduse kaadri koosseis. Pleenumil otsustati, et 1946. aasta lõpuks tuleb likvideerida olukord, kus kultuurhariduse instruktor on nõrgema arenemistasemega kui rahvamaja juhataja. Nõuti, et instruktor peab suutma asjatundlikumalt suunata valla rahvamajade tööd. „On instruktoreid, kellel ei ole vajalikke võimeid ning teise liigi moodustavad need, kes ei ole nõukogude inimesed ega taha toetada nõukogude poliitikat,” öeldi pleenumil.
Nõukogude rahvamaja hingeks peab olema tema aktiiv – rahvamaja nõukogu
1945. aasta aprillis toimunud EK(b)KK VI pleenumil kästi rahvamajade töö tõhustamiseks ja parandamiseks luua igas rahvamajas tegevusvõimeline nõukogu. 3. juunil 1945. aastal avaldas ajaleht Postimees Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määruse „Rahvamajade töö korraldamise eeskirjad”. Selles on mahukas peatükk rahvamaja juhtimisest, mille edukus oleneb suuresti rahvamaja nõukogust. „Rahvamaja töö pidevaks juhtimiseks määratakse linna, maakonna või valla täitevkomitee poolt rahvamaja nõukogu partei, kommunistliku noorsooühingu ja ametiühingu ning tööliste, töötava talurahva ja intelligentsi, õpetajate, agronoomide, arstide jne kohaliku aktiivi esindajate seast,” kirjutati määruses.
Pärast määruse avaldamist hakkasid ajalehed usinasti rahvamajade nõukogu ülesandeid tutvustama, nõukogude tegevust kritiseerima või kiitma. Maakonnalehes Harju Elu 1946. aasta oktoobris ilmunud kirjutis Rapla kultuurihoone (keskrahvamaja) nõukogu tööst on omamoodi naljakas.
„Sisukas ja läbiarutatud tööplaan puudub täiesti, mis on kogu Rapla kultuurihoone töö suurimaks puuduseks. Selles on süüdi nii kultuurihoone juhataja kui ka nõukogu, kes ei tunne mingisugust aktiivset huvi kultuurihoone töö parema juhtimise vastu. Nõukogu moodustamisel on tehtud suur viga, valides sinna igasuguseid kõlavate nimedega direktoreid, juhatajaid ja muid asjamehi, nagu see oli kombeks kodanlikul ajal. Pole siis ka mingi ime, et kultuurihoone nõukogu viimane koosolek oli 18. augustil. On huvitav märkida, et sel koosolekul kõrvaldati nõukogust kaks passiivset liiget, ent valiti seitse passiivset asemele!
Pikalt ja laialt arutati ka remondi küsimust, saavutati 30 720 rubla suuruse eelarve kinnitamine, kuid remont on ikkagi teostamata, mis räägib ainult nõukogu liikmete äärmisest vastutustundetusest.
Kultuurihoone juhataja on püüdnud üksi rabelda, jättes kasutamata nõukogu liikmete tööjõu. Viimased on aga võtnud nõukogu liikmeks valimist ainult aunimena.”
Talurahvaleht avaldas 1947. aasta septembris arvamust, et Märjamaa rahvamaja ja selle nõukogu peab tugevdama viljavarumise alast tööd.
„Vähe aitab varumiskampaanias kaasa Märjamaa valla keskrahvamaja. Kommunistlike noorte abiga on rahvamaja küll sisustanud Märjamaa teravilja vastuvõtu punkti juurde nägusa punase nurga (kuigi valla täitevkomitee oli imelikul kombel selle vastu), kuid seal puudub valveagitaator, kes viiks järjekorda ootavate talupoegadega läbi vestlusi.
Loosungid rahvamaja saalis kõnelevad kõigest muust, kuid mitte varumisest. Rahvamaja on varumisega seotud küsimusi arutanud ainult ühel korral – 15. augustil, kuid selgi nõukogu koosolekul ei koostatud varumiskampaania perioodiks tööplaani. Rahvamaja juhataja unustab, et rahvamaja ei tohi olla ainujuhtimise printsiibil töötav asutus. Nõukogude rahvamaja on organisatsioon, mille hingeks peab olema tema aktiiv – rahvamaja nõukogu.
Märjamaa keskrahvamaja on maakonnas üks suuremaid, kuid Läänemaa täitevkomitee ei ole asunud kõige vähemaidki konkreetseid samme säärase tegevusetuse likvideerimiseks.”
1947. aasta juunis oli Rapla keskrahvamaja nõukogu aruandekoosolek, mida jälgis 250 inimest. Koosoleku ühes sõnavõtus öeldi, et rahvamajast peab olema rahval kasu. Kritiseeriti nõukogu tööd, sest keskrahvamaja tegevuses esineb puudusi. Muusikaõpetaja ja koorijuht Martin Laurimaa juhtis tähelepanu sellele, et rahvamaja nõukogu on täielikult unustanud laulukoori ja orkestri, ega abista neid isegi nüüd – XII üldlaulupeo eel. Teravalt arvustati spordikollektiivi „Spartak” tingel-tangel õhtute korraldamist ja nõuti selliste kallite, rahvale mitte midagi pakkuvate labaste ürituste keelamist. Arvustati rahvamaja majanduslike ressursside kasutamist. Koosolekul avaldati arvamust, et rahvamaja nõukogu on organiseerinud küll riiklike pühade tähistamist, teinud mõnevõrra tööd ka muudel aladel, kuid on unustanud igapäevase pideva võitluse valitsuse ja partei otsuste täitmiseks. Öeldi sedagi, et nõukogu ideoloogilises kasvatustöös esineb suuri puudusi. Keskrahvamajale valiti uus 13-liikmeline nõukogu.
1947. aastal kiideti Talurahvalehes Kohila rahvamaja nõukogu liikmeid, kes innustasid inimesi osalema viljavarumisel, premeerides eesrindlikke normitäitjaid pikemaajaliste abonement-aukutsetega, mis võimaldavad tasuta külastada isetegevusõhtuid.
Rapla rajoonis oli rahvamaja, mille nõukogu liikmetel polnud võimalik oma aktiivsust näidata. 1947. aasta oktoobris saadeti kiri Talurahvalehele: „Meil siin Keavas on rahvamaja juhataja ametis, on isegi rahvamaja nõukogu, aga rahvamaja ei ole. Rahvamaja, tõsi küll, oli kord olemas, see aga lasti laguneda. Maja juures puudus valve, siis tassiti uksed ja aknad laiali. Nüüd on ära „haihtunud” ka laelauad.
Rahvamaja juhataja ja nõukogu liikmed väidavad, et selle vana rahvamaja plaanid ja remont lähevad rohkem maksma kui asi väärt. Parem siis juba ehitada uus rahvamaja. Hakkame varsti Järvakandist ehitusmaterjali kohale vedama.”
Juba 1946. aastal ilmunud juhtiva parteitöötaja kirjutisest nähtub, et rahvamajade nõukogude ja aktiivi tegevust hästi ei usaldatud. „Valdade parteialgorganisatsioonid peavad võtma rahvamajade kindlakäelisema juhtimise enda kätte ja kindlustama valitsuse ja partei otsuste täieliku elluviimise,” kirjutas Harjumaa propaganda osakonna juhataja.
