Palukülas on 800-meetrine teelõik, mida keegi endale ei taha. Käisime uurimas, miks. Lumi on lõpuks sulanud ja taevas sillerdab päike. Sõidame koos Lyga tema kodu poole Palukülas, Kõnnumaa maastikukaitsealal. Sõit kulgeb rahulikult vesteldes. Hiiemäe lähedal on tee juba veidi porisem, kuid seda võibki kevadisel ajal ju oodata. Umbes kilomeetrike enne Ly kodu jääb vestlus aga juba üsna kesiseks.
Oleme jõudnud Laiaru tee algusesse. See ongi põhjus, miks me tulnud oleme. Need viimased ligi 800 meetrit Ly koduni on kevadel ja sügisel üpris trööstitus olukorras. Tee on pehme ja auklik. Lootust puhta autoga Ly koduni jõuda me enam ei hellita. Pigem loodame, et autoga kuhugi kinni ei jää.
Ly jaoks on see iga-aastane mure. „Tee on periooditi läbimatu,” tõdeb ta. Sõidame vaikselt edasi ja ta hoiatab kohtade eest, kuhu autod varem kinni jäänud on. Laiaru tee ääres on lisaks tema pere majapidamisele veel kaks alalist ja üks suvilana kasutuses olev majapidamine.
