Konstantin Kuningas
15. aprillist on Vanemuises vaatajate ees Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud “Sada grammi taevasina”, Artur Alliksaare elust ja luulest inspireeritud etendus poeedi 100. sünniaastapäevaks, Poeedi rollis Veiko Porkanen.
Alliksaar oli kireva saatusega mees, kes jõudis istuda vangilaagris Venemaal ja töötada õlletehases Tartus. “Sajas grammis” vahetab ta vangilaagris teki sõnaraamatu vastu. Sõnad võivad olla otsekui elusolendid, kes meid lakkamatult läbivad, loovad ja lammutavad. “Kas heli salvestada või salve helistada? Kas vägi läbistada või läbi vägistada?” riimis luulet reformida soovinud Alliksaar.
Luuletaja elab fantaasiamaailmas. Alliksaare fantaasiates lasksid hundid tutvustada EPA metsandusteaduskonna õppejõududel endile metskitsede arvu suurendamise plaani. Tema mõttekäigus oleks igapäevane ratsionaalne elu inimese tapnud, kui polnuks ulmade maailma.
Alliksaar suri 1966. aastal 43-aastasena. Eluajal ei ilmunud temalt luulekogu. Suurem Alliksaare-vaimustus tekkis 1997. aastal, kui ilmus “Päikesepillaja”. Urmas käis siis gümnaasiumi viimases klassis. Kogumiku kinkis talle tulevane abikaasa.
Näidendeid on Vadi kirjutanud ka Juhan Liivist ja Eduard Vildest, kõige ebatõenäolisematest inimestest, kelle kohta ansambel Suede huilgaks: “Film star!” Vadi jaoks on nad aga kirjaniketriloogia, mille kolmas osa on Alliksaar.
“Nende puhul on põhjuseks, miks näidend kirjutada, mitte see, et oo, nad on meie kultuuriloos olulised kujud ja neid peaks kuidagi väärindama, vaid nad on mingil moel mulle südamelähedased. On palju kirjanikke, kellest ma ei oskaks ega tahaks kirjutada, sest ma ei haagi nendega. See on ikka sama asi nagu sõpradegagi, et mõne inimesega tekib kohe äratundmine ja teise inimesega ei tekigi,” selgitab Vadi.
