Eve Kruuse
Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses saab vaadata näitust, kus Eesti Kujurite Ühenduse Pallase õppejõududest liikmete ja üliõpilaste vahelises loomingulises dialoogis astuvad tudengid vestlusesse õppejõu teose või loomingulise käekirjaga, vastates omapoolse kunstiteosega. Tekkinud tähenduste voogu on kaasatud vaataja – vestluspartneri ja tunnistajana. Kõik tekkivad emotsioonid ja järeldused on õiged ning sobivad.
Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas positsioonidest tulenev suhe ei mõjuta kummagi poole loomingut? Sõltub ju üliõpilase käekäik rohkemal või vähemal määral õppejõust ja kui nüüd üliõpilane tõlgendab, küll dialoogis, aga siiski, õppejõu tööd moel, mis talle sugugi vastuvõetav pole – kas sellel ei või olla kaudsed tagajärjed üliõpilasele? Või vastupidi.
Kas õppejõu kui autoriteedi nägemus ei mõjuta üliõpilast sedavõrd, et üliõpilase mõte võtab tahtmatult sarnase kuju õppejõu nägemusega ja üliõpilase enda loominguline mõte mattub selle alla?
Pallase õppejõu ja näituse kuraatori Leena Kuutma sõnul lepiti dialooge alustades kokku, et kõik on vabad oma loomingulistes otsustes, keegi ei ole millekski sunnitud. „Tegemist on võimalusega kuulata, mitte raamistikuga. Mõlemapoolne lugupidamine, respekt ja dialoogivalmidus on baasväärtused, millest lähtume. Alati võib probleeme tekkida, aga meil sedalaadi muresid ei olnud,“ tõdeb ta ning kinnitab, et Pallase skulptuuriosakond on väga kaasaegne, avatud suhtluskeskkond, kus sellisele hierarhilisele lähenemisele eelistatakse argumenteeritud horisontaalseid arutelusid. Need on lihtsalt palju sisukamad ja praktilisemad.
Projekt algas sellega, et professionaalsed kunstnikud tutvustasid noortele põhjalikult oma loomingut, oli võimalus küsida kõike. Edasi sai igaüks omaette infot läbi tunnetada ja tööle hakata. Kes valis otsesema suhestumise mõne töö või autori käekirjaga, kes lasi end mõjutada kaudsemalt jutuajamistes kogetud mõttevahetustest.
