Eve Kruuse
Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses saab vaadata näitust, kus Eesti Kujurite Ühenduse Pallase õppejõududest liikmete ja üliõpilaste vahelises loomingulises dialoogis astuvad tudengid vestlusesse õppejõu teose või loomingulise käekirjaga, vastates omapoolse kunstiteosega. Tekkinud tähenduste voogu on kaasatud vaataja – vestluspartneri ja tunnistajana. Kõik tekkivad emotsioonid ja järeldused on õiged ning sobivad.
Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas positsioonidest tulenev suhe ei mõjuta kummagi poole loomingut? Sõltub ju üliõpilase käekäik rohkemal või vähemal määral õppejõust ja kui nüüd üliõpilane tõlgendab, küll dialoogis, aga siiski, õppejõu tööd moel, mis talle sugugi vastuvõetav pole – kas sellel ei või olla kaudsed tagajärjed üliõpilasele? Või vastupidi.
Kas õppejõu kui autoriteedi nägemus ei mõjuta üliõpilast sedavõrd, et üliõpilase mõte võtab tahtmatult sarnase kuju õppejõu nägemusega ja üliõpilase enda loominguline mõte mattub selle alla?
Pallase õppejõu ja näituse kuraatori Leena Kuutma sõnul lepiti dialooge alustades kokku, et kõik on vabad oma loomingulistes otsustes, keegi ei ole millekski sunnitud. „Tegemist on võimalusega kuulata, mitte raamistikuga. Mõlemapoolne lugupidamine, respekt ja dialoogivalmidus on baasväärtused, millest lähtume. Alati võib probleeme tekkida, aga meil sedalaadi muresid ei olnud,“ tõdeb ta ning kinnitab, et Pallase skulptuuriosakond on väga kaasaegne, avatud suhtluskeskkond, kus sellisele hierarhilisele lähenemisele eelistatakse argumenteeritud horisontaalseid arutelusid. Need on lihtsalt palju sisukamad ja praktilisemad.
Projekt algas sellega, et professionaalsed kunstnikud tutvustasid noortele põhjalikult oma loomingut, oli võimalus küsida kõike. Edasi sai igaüks omaette infot läbi tunnetada ja tööle hakata. Kes valis otsesema suhestumise mõne töö või autori käekirjaga, kes lasi end mõjutada kaudsemalt jutuajamistes kogetud mõttevahetustest.
Risk jääda mõistetamatuks on alati
Vaatajale – kui dialoogi tunnistajale – võib see dialoog arusaamatuks jääda või siis tahab ta seda hoopis isemoodi tõlgendada. Kuutma rõhutab, et tõlgendused ongi see koht, kus kunstiteosed elama hakkavad. Need sünnivad vaataja peas ning lõpuni ei ole neid võimalik kontrollida.
„Risk jääda mõistetamatuks on alati, aga seda ei saa maandada lihtsakoelise nämmutamisega. Inimesi on ju väga erinevaid, meie kogemused maailmast, tunnetus ja soovid ongi erinevad. Nii ka vaatajad ja kunstnikud, nooremad ning vanemad. Me enamasti ei teagi, mis kellelegi meeldida võib või siis mitte, tuleb endale anda võimalus ja tulla vaatama. Nii on ju ikka kultuuri tarbimisega – aimad, aga sada protsenti kunagi ette ei tea, see ongi huvitav,“ selgitab kunstnik. Kaasaegset kunsti ei maksa karta, ka kaasaegset skulptuuri mitte.
Kuutma toob välja Viktor Kissi õnnestunud kujunduskontseptsiooni, mis asetab sümboolselt kõige tsentrisse Berit Talpsepp-Jaanisoo Michelangelo Taaveti pea kujundit kasutava töö, luues sellega sümboolse silla klassikalise skulptuuriajalooga.
Näitusel osalevad
Eesti Kujurite Ühenduse liikmed, kes praegu õpetavad või on õpetanud Pallases:
Elo Liiv on laia ampluaaga kunstnik – teravatest sotsiaalkriitilistest installatsioonidest kuni traditsiooniliste pronksist figuraalskulptuurideni.
Villu Jaanisoo on jõuliselt monumentaalse käekirjaga skulptor, kelle loomingut on palju leida ka Soomes, kus ta viimased aastakümned elanud ja töötanud on.
Leena Kuutma ühendab oma loomingus tihti skulptorile omast mõtlemist keraamikule omase materjalitunnetusega. Sellel näitusel on tegev ka kuraatori ja juhendajana.
Paul Mänd on eelkõige klassikalist modelleerimisvõttestikku kasutav kunstnik, kelle vabaõhutöödest võib näiteks tuua väikese Arvo Pärdi kuju jalgrattaga Rakveres ja von Glehni skulptuuri Tallinnas Nõmmel.
Terje Ojaver töötab paljudes erinevates žanrites nagu avaliku ruumi monumendid, kohaspetsiifilised installatsioonid, video. Viimastel aastatel on ta silma paistnud emotsionaalsete, kunstniku enesekujutisele rajatud töödega.
Berit Talpsepp-Jaanisoo ühendab tihti figuratiivse skulptuuri traditsioone fotograafia omadustega.
Pallase 2. ja 3. kursuse tudengid Helli Aas, Toomas Bent, Rasmus Hirv, Raigo Kannike, Viktor Kiss, Helene Lüüsi, Elena Madaminova, Ketter Mägi, Tõru-Tõnn Parts, Lotta Karoliina Räsänen, Andreas Tukmann, Carmen Ööbik.
Noored kunstitudengid on loominguliselt alles katsetuse ja otsingufaasis, nende valikud on settimas ja selginemas alles mõne aja pärast.
Näituse töögrupp:
Kureerimine: Liina Kinks, Leena Kuutma
Kujundus: Viktor Kiss
Graafiline kujundus: Helli Aas, Kert Elliott Mägi
Valguskujundus: Kati Kerstna
