Priit Lomp, Riigikogu majanduskomisjoni esimees, SDE
Valimiseelsetel kohtumistel kerkisid ikka jälle teemaks peretoetused, nende suurus ja edasine saatus. Avaldasin toona arvamust, et uuenduskuuri läbinud toetused on laste ja eri suuruses perede suhtes äärmiselt ebaõiglased, lisades sinna kohe kõhkluse, et praktikas juhtub väga harva, et mõnda toetust allapoole tuuakse. Nüüd on korrigeerimine kavas, mis on igati põhjendatud, sest sellisel viisil laste „hinnastamist“ ei saa pidada ei ausaks ega õiglaseks.
Ühe lapsega pere puhul panustab riik praegu lapse kohta 80 eurot ja kahe lapse puhul samuti 80 eurot lapse kohta kuus. Aga kui peres on kolm last, saab iga laps riigilt 303 eurot kuus. Nelja-, viie- või kuuelapseliste perede puhul on vastavalt tegu 252 euro, 222 euro või siis 201 euroga lapse kohta. Teisisõnu on alates jaanuarist nii, et riik maksab kahelapselisele perele kuus kokku 160 eurot ja kolmelapselisele perele 910 eurot. Nii üüratud vahed ei ole põhjendatud. Ühtegi mõistlikku selgitust sellele tegelikult ei ole. Isegi siis, kui proovitakse rääkida demograafiast, suuremast autoliisingust või eluruumidest.
Mõelgem veel arvudele. Aprillist alates on Eesti keskmine pension 700 eurot kuus. Pension on teatavasti enamiku pensionäride ainus sissetulekuallikas ja kuidagi ei saa pidada ka meie eakate suhtes õiglaseks, et samal ajal toetab riik enam kui 900 euroga kolme lapsega peresid, kus reeglina on kaks palgasaajat.
Opositsioon takistas üle nädala arutelu seaduseelnõu üle, mis jätab suurpere toetuse kenasti alles, kuid näeb ette selle vähendamise 650 eurolt 450 euroni ning seitsme ja enama lapsega pere puhul 850 eurolt 650 euroni. 15. mai õhtul õnnestus lõpuks selle eelnõu esimene lugemine lõpetada. Ka plaanitud muudatuste järel maksaks riik 2024. aasta algusest lasterikastele peredele suuremaid summasid kui 2022. aastal, aga käärid vähenevad.
Edasine debatt peaks keskenduma eelkõige sellele, et esimese ja teise lapse toetus tuleb tõsta, niipea kui riigi rahaline seis seda võimaldab, vähemalt 100 euroni ehk võrdseks kolmanda lapse toetusega. Neile, kes rõhuvad sündimuse tõstmise argumendile, ütlen vastukaaluks, et ilma esimese ja teise lapseta ei saa kuidagi tulla ka kolmandat.
Meil ei ole õigust vaadata mööda tõsiasjast, et vaesust kohtab pahatihti just üksikvanemaga peres, kus on sirgumas üks või kaks last. Suhtelises vaesuses elab peaaegu iga kolmas üksikvanemaga pere. Kolme lapsega peredes kohtab samas vaesust palju vähem. Tuleval aastal suureneb elatisabi, mida riik maksab lapsele juhul, kui teine vanem ei täida oma kohustusi lapse ees, 100 eurolt 200 eurole kuus. See kõnealuses perehüvitiste eelnõus kirjas olev muudatus on kahtlemata toeks tuhandetele lastega peredele.
Tegelikult vajavad pered lastetoetuste kõrvale hoopis erinevaid teenuseid, mis julgustaksid saama nii esimesi ja teisi kui ka kolmandaid ja enamaidki lapsi. Riigikohus langetas tänavu veebruaris otsuse, milles kordas oma varasemates otsustes väljaöeldut, et omavalitsusel pole õigust keelduda lasteaiakoha andmisest, kuna seadus paneb neile kohustuse luua seal elavale pooleteise- kuni seitsmeaastasele lapsele võimalus käia lasteaias, kui tema vanemad seda soovivad. Kõrgeim kohus rõhutas, et alushariduse kättesaadavuse eest vastutavad riik ja omavalitsused üheskoos. Siin saab välja tuua, et ainuüksi Harjumaal jäi läinud sügisel 2500 last lasteaiakohata ja lahenduseks oleks 25 kuuerühmalise lasteaiahoone ehitamine!
Omavalitsusjuhid on aastaid rääkinud, et olemasolev tulubaas ei võimalda linnadel ja valdadel tagada igale lapsele piisava operatiivsusega lasteaiakohta. Riik on seda ignoreerinud. Alles nüüd, pärast riigikohtu viimast otsust, on haridusministeerium hakanud korraldama ümarlaudasid, et probleemi n-ö kaardistada ja ehk isegi muret leevendada.
Harjumaa omavalitsused kurdavad selle üle, et lasteaedadesse on keeruline leida nõuetele vastavat tööjõudu, aga Tartumaal ollakse hädas suure ruumipuudusega – vaja on ehitada uusi lasteaedasid, mis on väga kallis ettevõtmine. Ainuüksi ühe lasteaiakoha rajamine maksab ligi 30 000 eurot, millele lisandub valla eelarvest iga lapse kohta ca 600 euro suurune igakuine kulu, mis jaguneb personali, toasooja ja -valguse ning õppevahendite vahel, mida perede pisemad iga päev vajavad. Kui noor pere näeb, et nende naabrid peavad oma kaheaastasele ootama lasteaiakohta kuni lapse nelja-aastaseks saamiseni, ei julgusta see küll enamikku noori tööturult teadmata ajaks lahkuma ning pereplaneerimine lükatakse tulevikku.
Peale lasteaiakoha on veel hulk teemasid, millele perelisa kavandamisel mõeldakse, kuid mille olulisust on riik paljude aastate vältel alahinnanud. Tasuta lasteaia- ja koolitoidu tagamise kõrval tuleb tegeleda huvikoolide, noortekeskuste ja spordiringide parema kättesaadavusega, laste turvalise koolitee ja palju muuga.
Peretoetustega läks Riigikogu eelmine koosseis ebaproportsionaalselt liiale. Nüüd tuleb seda korrigeerida ja proovida üheskoos ellu viia need head ettepanekud, mis innustaksid saama peresse esimest last, sest ilma esimeseta ning seejärel teiseta ei tule ka kolmandat last. Olgu see üle korratud.
