Konstantin Kuningas
Mai lõpus läks täissaalidele Merle Karusoo ja EMTA lavastajate magistrantuuriprojekt “Kes ma olen?”. Nii mõnigi publikuliige väljendas soovi end ise lavale avama tulla või kodus sugupuu ette võtta ja vanaema intervjueerida.
Kuigi Karusoo rõhutas, et tegemist pole etendustega, vaid esitlustega, nimetas Raplamaa Sõnumite endine raudvara Margus Mikomägi seda siiski lavastuseks: “See poolteist tundi oli täis kirgi ja vastuolusid, erinevaid seisukohti ja polaarsusi, ometi läbis seda kõike humaanne pilk. Lavastaja pilk, mis sidus kokku, mitte ei rebinud katki.”
“Kes ma olen?”-projekte on Karusoo korraldanud 1999. aastast. Tema hüpotees on, et kui teame, kes olid enne meid, saame ka teadma, kes oleme meie. Projekt on platvorm osalejatele selleks, et uurida oma eellasi, mis elu nad elasid ja selle läbi defineerida olevikku.
Värskeim magistrantuur (Leeni Linna, Liis Aedmaa jt) ei läinud nende mõtetega spirituaalseks, teaduslikuks, filosofeerivaks, vaid lähenes kogemuslikult: kolm esimest nädalat vastati Karusoo küsimustele, loeti vastuseid üksteisele ette. “See oli põnev alternatiiv suulisele vestlusele või intervjuule: kõik saavad sõna, kõiki kuulatakse, keegi ei sega vahele ja lugeja teksti sisu ei muutu eelmise inimese vastusest – me tekstid on valmis, loeme lihtsalt ette, naudime erinevusi,” selgitab magistrant Mart Piirimees.
