Oliver Hollo
Olgugi et Eesti filmimaastik on viimastel aastatel professionaalsel tasemel märkimisväärselt arenenud, välja on tulnud mitmeid mängufilme ja väljalaskmise järjekord on endiselt pikk, pole noortele siiski eriti palju võimalusi antud seda kunsti ise luua või tundma õppida.
Loomise all pean just silmas noorte filmifestivale, mis minu arvates on üks paremaid, kui mitte parim viis filmikunsti populariseerimiseks noorte seas. Suure filmihuvilisena olen iga projekti valmides üritanud leida kodumaal ette tulevaid festivale või konkursse, kuid paraku püüab silm kinni vaid mõne, sealhulgas meile lähedase filmifestivali “Kaader”, mis toimub igal aastal juba 2006. aastast.
Eesmärk ei ole Eestit festivalidega ära uputada, vaid lihtsalt julgustada looma rohkem filmiüritusi, kus noored saaksid jagada oma loomingut ning seejärel näha teiste omi. Boonusena kaasa veel korralik meeskonnatöö ja filmiteooria areng. See annab noortele võimaluse nii põneval viisil ennast väljendada või saata edasi sõnumeid, mis neil südamel on.
Kui küsida kelleltki, mis tuleb tal esimesena pähe, kui mõelda sõnale “kunst”, on üpris tõenäoline, et see on seotud kunstiga, mida väljendatakse paberil: maalimine, joonistamine jne. Loomulikult on see nii, kui esimesest klassist peale on koolipingis antud paber ette, vesivärvid ja pliiatsid kätte ning hakkad üheksa aastat järjest midagi paberile kritseldama. Ja lõpuks ongi see kogu kunst, mida sa õppisid.
Kahtlemata on see kunst, kuid harud, mis teevad selle valdkonna laiahaardelisemaks, jäävad justkui avastamata ning lepitakse sellega, et kunsti saab teha ainult pliiatsite ja pintslitega. Kunst on niivõrd lai mõiste, et selle kaadritaguseid võiks näidata koolipingiealistele rohkem kui ainult paberil. Film võiks tõesti hariduses olla see üks avastamistväärt kategooria, kus saab käiku lasta kõik avastatud kunstiliigid: näitlemiskunst, kompositsioon, helikunst, maalikunst jne. Kunst on miski, mis on kõrvadele ja silmadele mõnus kuulata ning kaunilt nähtav, ja film on see kunstiliik, mis saab hõlmata neid kõiki korraga.
Film on vaadatav, kui sellel on hea lugu, aga veelgi lummavamaks saavad kinoõhtud, kui oskad näha selle visuaalset poolt. Ei ole mina ega ei pea olema ka sina tohutu filmiekspert või filmifanatt, aga eriti just noored räägivad paraku rohkem filmi loost, kui selle taga peituvast kunstist, millele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Lugu on ilmtingimata number üks filmi loomisel, aga lugu ei saaks olla, kui seda ei anta visuaalselt hästi edasi.
Olgugi et film on meelelahutus ja igaüks võib sellele läheneda, kuidas ise soovib, kuid kui vaataja oskab hinnata kinematograafiat, on tal ka arusaamine sellest, mida tahetakse mõnes stseenis ilma sõnadeta väljendada. Ehk sõnadeta mängu on filmimaailmas raskem läbi hammustada, aga sellele pihta saades on filmikogemus meeletult parem.
Tänapäeval on oluline teada, mis on uuel põlvkonnal südames, mis probleeme nemad ühiskonnast leiavad ja kuidas nad seda väljendavad. Film on just üks võimsamaid viise, kuidas saata edasi mingit olulist sõnumit ja kuidas väljendada loomingu kaudu iseennast.
