Oskame nüüd kodumaiste maasikate päritolu täpsemalt tuvastada. Uus võimekus aitab võidelda toidupettustega.
Toidu päritolumaa tuvastamine on muutunud üha olulisemaks nii tarbijatele kui ka toiduainetööstusele. 2020. aastal kutsuti maaeluministeeriumi toel ellu kolmeaastane uurimisprojekt “Eesti päritolu maasikate referentsandmekogu loomine”.
“Projekti tulemustega oleme rahul, oleme andmebaasi loonud,” kinnitab Maaelu Teadmuskeskuse (METK) teravilja ja söötade labori juhataja Liina Kruus. „Oleme leidnud seosed, mis võimaldavad eristada Eesti maasikaid Poola, Hispaania või Kreeka maasikatest. On ootus, et lisaelementide toel suudame hakata eristama ka Läti, Leedu ja Soome maasikaid.”
Juba varem sai päritolumaad määrata näiteks liha, oliiviõli ja veini puhul, kuid kasutatavad meetodid ei sobi hästi marjade ja marjapõhiste toodete päritolu tuvastamiseks. Projekti toel sündis aga andmebaas, mis võimaldab eristada Eesti maasikaid teiste riikide omadest. Päritolumaa tuvastamiseks tehakse koostööd Saksamaa laboriga AGROISOLAB GmbH, kes omab päritolumaa määramise metoodikat ja asjakohaseid andmebaase mitme riigi kohta.
„Eesti maasikate päritolu määramiseks kasutame süsiniku, vesiniku, hapniku, lämmastiku ja väävli stabiilsete isotoopide analüüsi, mida nimetatakse ka isotoopide sõrmejälje määramiseks,” selgitas mehhanismi Kruus. Meetod on maailmas laialt kasutuses eri materjalide geograafilise päritolu kindlaks tegemisel.
„Need isotoopide suhted sõltuvad paljudest toimuvatest ja toimunud looduslikest protsessidest. Näiteks sõltuvad need sõrmejäljed geoloogilistest protsessidest, mis on toimunud aastatuhandeid tagasi (jääajal), temperatuurimuutustest, kaugusest merest ja ookeanidest, kõrgusest merepinnast, mullaharimise metoodikatest jne. Kõigi nende protsesside tulemusena joonistub välja nn isotoopide sõrmejälg, mis on iseloomulik ainult sellele piirkonnale,” rääkis Kruus.
See tähendab, et näiteks Hispaania ja Eesti sõrmejälg on erinev, sest paiga kaugus ookeanist, kõrgus merepinnast ja temperatuurid erinevad piisavalt, et see välja joonistuks.
Eesti päritolu maasikate referentsandmekogu loomise uurimisprojekti käigus võeti maasikaproove igast Eesti maakonnast, kokku 21 maasikakasvataja põllult. Lisaks ka Põllumajandus- ja Toiduameti ametnike võetud viis maasikaproovi Eesti eri piirkondade jaemüügist. Baltimaade võrdlusandmete tarbeks võeti maasikaproovid ka 11 Läti ja seitsme Leedu tootja põllult.
Toidupettused on murekoht
Uus võimekus maasikate päritolu tuvastamisel on oluline vahend pettuste avastamiseks toiduainetööstuses. „Põllumajandus- ja Toiduametil on plaanis kontrollida turgudel müüdavate maasikate päritolu ning siis kasutatakse seda andmebaasi,” rääkis Kruus. Kui seni on järelevalvet tehtud peamiselt paberite kontrollimise abil, siis nüüd on võimalik kahtluste korral teha laboratoorseid analüüse, mis saavad kinnitada või ümber lükata maasikate tegeliku päritolu.
Toidupettuste probleemi ulatust on Kruusi sõnul Eestis raske hinnata. „Aga murekoht see kindlasti on, sest muidu poleks olnud vajadust selle andmebaasi loomiseks,” lisas ta.
Euroopas on aga probleem juba ammu kõlapinda saanud. „Kindlasti on paljud kuulnud oliiviõliga seotud pettustest ja samuti veini päritolust. Hispaania näiteks võitleb omakasvatatud avokaadode päritolu tõestamise eest. Aga kui rääkida maasikatest, siis nende päritolu pettustega on olnud hädas meie naabrid Soomes ja Rootsis, kes on samuti oma maasikate andmebaasi loonud,” rääkis Kruus.
Mida siis teha, kui tarbijal tekib kodumaise toodangu osas kahtlus? „Kahtluse tekkides tuleks teavitada Põllumajandus- ja Toiduametit, kes saab vihjet edasi uurida ja anda kogu uurimisprotsessile ametliku käigu, et tulemus oleks ka õigesti dokumenteeritud ja tõestatud,” ütles Kruus.
