Kunstiringi teda noorena ei võetud, aga see ei sega kunsti tegemast

“Et kunsti teha, on vaja teatud haridust, ilma andeta ei tule midagi välja.” Piia Kõverik kummutas need müüdid oma alles avatud maalinäitusega Elujõu Keskuses. Aga kui traditsiooniline silmailu ei ole olnud see, mida Piia taotleb, mis võiks olla kogu selle näituse sõnum?
Naine meenutas, et noorena ei võetud teda kunstiringi. “Lauluringi võeti, aga öeldi, ära sa suud liiga lahti tee. Kuid tahtmine end väljendada oli ja on suur. Juba viis aastat tagasi ostsin endale hunniku lõuendeid, ja siis jäi asi viieks aastaks seisma, mõttega, et ma ikkagi pean midagi selleks õppima.”
Survet maalikunsti õppimiseks ei pidanud kaugelt otsima. “Mul elukaaslane ütles, et “mine ikka kuskile kursustele, siis sa oskad vähemalt värvegi segada”.”
Need kommentaarid ei heidutanud kunstnikku. Piia sõnul hakkas ta endaga veel rohkem tegelema, hetkel on naine kohas, kus ta on leidnud endaga  armastava kontakti. Ta selgitas: “Kui sa saad endaga nii hea kontakti ja armastad ennast täielikult, kui sa oled endaga nii rahul, siis sul ei ole piiranguid.”
Pärast seda arusaamist hakkas tal kunst nõnda-öelda voolama, seda, ja muidu liikumist, on hästi näha ta teostes. Mõnedel piltidel on kujutatud naiste figuure, pintslitõmbed ja kogu pildi olemus on väga õrn ja elegante.
“Julguse ja enesekindlusega naine võibki olla selline habras ja pika kleidiga, aga tegelikult milline sõdalane tal sees on. Naine on ikkagi graatsia ja elu, aga ka suur müsteerium ja kogu ministeerium,” ütles Piia muigega.
Kõigis Piia maalides on näha loomevabadust. Maalid, mis jäid silma just dünaamilisuse poolest, on maalitud näppudega.
“Nüüd mu elukaaslane ütleb, et ära ometi kuskile õppima mine või mingitele kursustele, mitte kuhugi! Muidu rikutakse ära ja pannakse piirangud.”
Selleks, et raame seada, ei pea kooli minema või kursusi võtma, nõu ja piiravaid soovitusi tuleb igalt poolt.
”Sul on ikka liiga erksad värvid, vastandlikud värvid,” ütles üks. “Neid värve saab segada ka.” Ma isegi üritasin ühe sellise pildi maalida, see alumine hele, ma tahtsin teha sellise lahjema, toon toonis, nagu mul üks ja teine ütleb, aga see ei ole nii minulik.”
Keskkond, kuhu Piia maalid riputab, on ümbritsetud liivakollaste seintega, millele justkui päikese kuma langeb. Naine ise on ka seda meelt, et tema värvid on positiivsed ja erksad, ning seda on näha ka ta riietes.
Lisaks meile rohkem tuttavatele n-ö 2D maalidele kaunistasid kollaseid seinu ka reljeefsed maalid. “Minu esimesel 3D maalil on kujutatud justkui rahulolu või mingit portaali, olen endaga täiega rahul.”
Tekstuuri saavutamiseks proovis ta alguses kipsiga, aga kips kuivas tema sõnul liiga kiiresti ära. Siis oli vaja leida muid mooduseid, kuidas soovitud tulemust saavutada. Natuke ka interneti abi kasutades leidis ta lahendusi mullast, jämedast meresoolast kuni kassiliivani. Erinevate katsetuste tulemusena on kõik maalid oma nägu, oma eripäraga. Näiteks ühe maali tekstuur on nagu liivaluited, millest tuul puhunud lillelaadse figuuri. Piia oskas öelda, et selle saavutas ta tekstiiliga, kattelooriga. Mõni teine maal jällegi lummas oma justkui kristallidest moodustunud Alpi mäestikuga, mis ümbritseb julget värvide mängu.
Loomingulisust on igas maalis rohkelt, ühe teose põhi on kaetud fooliumiga ning siis üle värvitud, kuid hõbedane detail kumab läbi. Lisaks tekitab foolium ilusa mustri, võiks võrrelda inimese peopesaga.
Nagu sool viimistleb mageda toidu Michelini tärni vääriliseks, viimistleb kuld Piia maale. “See on minu viimane töö, see oli kuidagi nagu lahja. Siin on jälle hästi palju kihte. Alguses oli ta mul sinise tooniga, siis oli kollasega, aga no lõpptulemus on ta mul hoopis niimoodi. Kuidagi oli lahja ja tühja pinda palju, kuid nii kui ma oma kulla ära panin, hakkas mulle meeldima.”
Tõesti, Piia kuldse õietolmu laadne glitter kaunistab suurt osa ta maalidest.
Seda kullatud käekirja nähes tekib küsimus, millist rolli kuldne sära tema teostes mängib.
“Elu ongi ikkagi nii kuldne, see on kulda väärt! See on kingitus, sestap elu võikski olla rohkem suursugune. Ei tohi häbeneda!” Kätega maalidele viibates ütles ta: “Mul ikkagi on metallik või kuld läbiv joon, selline nagu elu suurejoonelisus, et seda just rõhutada.”
Kulla kasutamises on Piia otsusekindel, aga värvide osas on ta rohkem muutlik. “Kui ma hakkan midagi tegema, saan aru, et valitud värvitoon siiski ei meeldi ja siis tuleb jälle uus värv, kuid lõpuks ma ikkagi leian sobiva.”
Võiks arvata, et alustamine on kõige raskem, et selleks oleks ehk mingisugust visiooni või visandit vaja. Kuid need inspireerivad ja kaunid teosed on alguse saanud spontaansetest liigutustest ja mõtetest. “Ma lihtsalt hakkan millegagi pihta!”
“Viis aastat tagasi ma ei arvanud iialgi, et pilt võib olla abstraktne, vaid et peab olema ikka puud ja lilled.”
Selle kommentaariga võib ilmselt suur osa inimesi nõustuda. Oskus realismi ja traditsioonilisemaid maale luua on väga hinnaline ja oluline. Samal ajal läheb aina enam hinda abstraktne kunst ehk esemetu kunst, seda tänu oma vahetule emotsioonile, mida teos on suuteline edasi kandma. Lisaks on abstraktse kunsti suur eelis selle kättesaadavus inimestele, kelle eesmärk ongi ennast välja elada värve loopides, pintseldades või kätega luues erinevate värvide abil.
Tänapäeval on kõigi elu tohutult kiire, aga selleks, et maalides oma emotsioone välja elada, ei pea üldse kaua aega võtma. Piia seintel on maale, mis on võtnud pelgalt 15 minutit, see kattelooriga saavutatud lillefiguuri maal võttis tema sõnul 30 minutit. “Päev ja pilt,” ütles Piia muiates.
Seintel olev ruum on kõik julges kasutuses ja varsti pole enam, kuhu pilte riputada, aga ka sellele on lahendus olemas. “Näitusmüük, kui keegi väga tahab, müün ära.”
Niisamagi tegus ettevõtja võtab oma uut vaimustust ja teraapiavormi väga tõsiselt.
“Tööpuudust mul ei ole. Mul on juba sada lõuendit erinevate mõõtudega varutud ja värve on ka ämbritena.”
Ka sügiseks on plaanid juba tehtud. Selle asemel, et pärast tööd oma emotsioone ignoreerida ja telekasse uputada, tuleks need välja elada, kuid see ei ole niisama lihtne, selleks ongi vaja väikest välist abi, mida Piia on lahkesti nõus jagama.
Plaanis on teha tuba, kuhu inimesed saavad näiteks pärast tööd tulla ning lihtsalt oma emotsioone ja tundeid lõuendile visata.
“Mina, kes ei ole mitte midagi õppinud, aga olen suunatud nendele, kes ütlevad, et ei oskagi midagi teha. See ongi nagu teraapia.” Täpsustuseks lisas ta, et ta ei ole mingi kunstiterapeut.
Piia projekti eesmärk on aidata inimestes kasvatada enesekindlust, et teha kunsti ka siis, kui “ei ole annet”.