Eneli Kindsiko, Arenguseire Keskuse ekspert ning uurimissuuna “Õpetajate järelkasvu tulevik” juht
Tänapäeval postitavad inimesed endast ja oma perest veebi tohutul hulgal materjali. Sotsiaalmeedias aktiivsest inimesest on tehisintellekti abil võimalik kokku panna süvavõltsing.
Deepfake ehk süvavõltsing on ehmatavalt realistlik visuaal, audio või video, mis kajastab kedagi rääkimas või tegutsemas, kuigi isik seda päriselt ei teinud. Süvavõltsingu puhul luuakse nii võimas ja päriseluline kujutis, et võltsingu nägija ei suuda seda reaalsusest eristada.
Süvavõltsingu esimene kurikuulus juhtum oli aastal 2017, mil tuntud USA näitlejanna nägu ühendati pornostaari kehaga, et tekitada vale mulje näitlejanna tegemistest. Seni ongi süvavõltsinguid enim kurjalt ära kasutatud just naistega seoses, näiteks pornograafilise sisu tootmisel ja levitamisel.
Varem olid peamised süvavõltsingute ohvrid tuntud inimesed, aga nüüd on seda järjest enam ka sotsiaalmeedia ja interneti tavakasutajad. Süvavõltsingu jaoks vajab tehisintellekt inimesest rohkelt eri nurga alt võtteid ning materjali võltsingute loomiseks on internetis enam kui küll. Tänapäeva inimene jätab endast sotsiaalmeediasse elu jooksul korraliku digijälje: keskmiselt 9828 fotot ja 10 811 sotsiaalmeediapostitust. Juba praegu on Facebookis üle 350 miljardi foto ning iga päev lisatakse keskeltläbi 300 miljonit.
Süvavõltsingud on eriti ohtlikud noorte jaoks, kuna sotsiaalmeedial on tugev mõju noore inimese identiteedile. Noored on sotsiaalmeedias aktiivsed ning sõltuvad tihti sellest, mida teised nendest arvavad ja sotsiaalmeedias levitavad. Mida enam kujundab noor inimene oma identiteeti sotsiaalmeedia põhjal, seda enam mõjutatud on ta ka süvavõltsingutest.
Mida teha?
1. Kujundada sotsiaalmeediaalast sitkust
Sotsiaalmeediaalane sitkus on uue aja vajalik oskus. See, kui keegi midagi minu kohta sotsiaalmeedias kirjutab või koguni süvavõltsingut levitab, ei tähenda, et see oleks mina või et see kehtiks minu kohta. Kellegi mainet kahjustavat videot või postitust vaadates tasub endalt küsida „Kas see on päris?“, „Kas ma peaks seda uskuma?“.
Kuidas aga aidata noorel muutuda sitkemaks ja vähem vastuvõtlikumaks sellele, et kõik teised lakkamatult tema kohta midagi arvavad? Ilmselt parim, mida teha saab, on noortega avatult nendest teemadest rääkida, anda neile võimalus oma kogemusi jagada ja üksteiselt õppida.
2. Soodustada faktikontrolli mitmest allikast
Kellegi mainet kahjustava teabe korral on alati mõistlik allikaid kontrollida. Kas ma usaldan allikat, kust see info tuleb? Juba pelk sama teabe guugeldamine aitab mõista, kas muud allikad seda infot kinnitavad.
3. Allikaotsing
Süvavõltsingu puhul on allikakriitilisus ülioluline. Kui keegi väidab midagi, siis millele ta tugineb? Kas ta suudab seda tõestada? Veel olulisem küsimus on, miks ta seda levitab.
4. Mitte jagada, kui ei usalda
59% inimestest jagab sotsiaalmeedias linke, mida nad ise avanud ei ole. Näiteks 2018. aastal levitas Science Post uudisnupukest pealkirjaga „Uuring: 70% Facebooki kasutajatest loeb teadusuudistest vaid pealkirja, enne kui uuringut kommenteerima asub“. Üle 46 000 inimese jagas postitust oma sotsiaalmeedias, ent kui nad oleksid postituse ka lahti teinud, oleksid nad näinud lõikude kaupa suvalist ladinakeelset teksti.
Eksperiment õnnestus – inimesed loevad vaid pealkirja ja kui see on atraktiivne, siis jagavad linki.
5. Elu matemaatika!
Keskmiselt saavad lapsed esimese sotsiaalmeediakonto 12 ja poole aasta vanuselt ning 16–29-aastased noored veedavad sotsiaalmeedias keskmiselt kolm tundi päevas. Kiire matemaatika ütleb, et ühes kuus teeb see 90 tundi ehk ligi neli ööpäeva ning aastas võtab sotsiaalmeedia lausa 46 ööpäeva. Veelgi ehmatavam matemaatika – kui inimene elab näiteks 72-aastaseks ja hakkas sotsiaalmeediat kasutama 12-aastaselt, siis on ta oma elukaare jooksul olnud sotsiaalmeedia haardes 2760 ööpäeva ehk 7,5 aastat.
Ehk innustab selline matemaatika nii mõndagi lugejat sotsiaalmeedias veedetavat aega lühendama.
