Telefoninumbrid, kuhu saad oma murega pöörduda:
Rapla usaldustelefon 126 (E-P 16.00-02.00); Lasteabi 116111 (24 h); Ohvriabi telefon 116006 (24 h); Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 (iga päev kell 14-24); Eluliin 655 8088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (iga päev kell 19-07); Kiirabi 112 (24 h).
Mia Cordelia Kitsing
Kui tegu on lapse või noorega ja sa magad maha selle hetke, kui nad on valmis rääkima, ei pruugi nad ennast avada mitu aastat. Kindlasti on see olukord ka vanematele raske, kuid lapsele jääb mure alles ja ajaga ilmselt ka kasvab.
Raamatu “Ma kuulan sind” autor on luuletaja, tõlkija ja nõustaja-gestaltpsühhoterapeut Ly Seppel-Ehin, kelle olekus on väga palju hellust, soojust ja turvalisust. Autor on tegutsenud Raplas psühhoterapeudina 23 aastat. Ta rääkis, mis ajendas teda seda raamatut kirjutama.
“Selles kolmnurgas nagu õpetajad, lapsevanemad ja laps, on kindla peale laps see, kelle häält ei ole piisavalt kuulda. Minu raamatu mõte oligi anda hääl koolilapsele.”
Raamatus on mitu teemat või valdkonda: Aga võibolla oleks mu pärisisa ikka parem? Kuidas kõik teised said aru, aga sina ei saanud? Mulle ei tule oma lapsepõlvest ühtki mälestust meelde. Misjaoks me kõik siin olemas oleme?
Eessõnas selgitab Ly paari lausega, miks ta leidis olulise olevat sellisel teemal raamat kirjutada:
“Mõte kirjutada see raamat tuli mulle siis, kui üks üheteistkümneaastane koolipoiss ütles mulle: “Ma tahaks õudselt kellegagi rääkida. Aga ma ei tea, kellega. Ja ma ei tea seda ka, millest.”
Ta hakkas minu vastuvõttudel käima ja ajapikku leidis üles selle, millest ta tahtis rääkida. Olen psühhoterapeudina töötades mõistnud, et neid lapsi, kel pole kuulajat, on veel ja veel.”
Tõesti, kahjuks on igapäevase suhtluse varastanud ekraanid ja muu säärane. Telekas ja telefonis pakutava pidev tarbimine viib lapse tähelepanu ja tunded ümbritsevast maailmast ja endast kaugemale. Noor inimene ei olegi teadlik, miks, millest või kellega on tal soov rääkida, sest ta ei ole õppinud istuma oma tunnetega kahekesi ja neid tundma. Selles muidugi ei saa süüdistada noort ennast ega ka tegelikult lapsevanemaid, kuna aeg on kuri ja keeruline. Oma jälje jättis kindlasti koroonapandeemia. Epideemia ajal oli noorte suitsiidikatsete ning enesevigastuse arv kasvamas.
