Sõjajärgses kultuuritöös oli sagedasti naljakaid, kohati tragikoomiliseks kujunevaid juhtumeid. Iseäranis kentsakas lugu oli Kohilas, kus ka valla parteikomitee liikmed ja rahvasaadikud olid kaasosalised skandaali tekkes.
24. jaanuaril 1948. aastal korraldas Kohila valla naiskomisjon Kohila rahvamajas peoõhtu, mille kavas oli Richard Kullerkupu näidend „Püha Mihkel” (1924), mis ei olnud mängimiseks lubatud. Rahvusarhiivi säilikust nähtub, et keelatud näidendi mängimine peoõhtul oli naiskomisjoni esinaise seiklusrikas avantüür, mis tekitas kultuurijuhtides paanikat. Harjumaa täitevkomitee kultuurharidusosakonna juhataja koostas Kohila rahvamaja juhataja ja valla kultuurharidusinstruktori seletuskirjade ning „uurimistöös” saadud informatsiooni põhjal ettekande, mille saatis 27. jaanuaril ENSV Ministrite Nõukogu kultuurhariduslike asutuste komiteele. Ettekanne kajastab keelatud näidendi peokavasse võtmist. Alljärgnevalt seletuskirjad ja ettekanne lühendatult.
Rahvamaja juhataja seletuskiri
“Näidendi ettekande korraldajail oli varakult teada loa hankimise ja esitamise vajadus. Loa hankimiseks samme ei astutud. Juhtisin kohaliku parteikomitee sekretäri sm. Laanisto tähelepanu asjaolule, et „Püha Mihkel” ei ole ettekandmiseks lubatud näidendite nimekirjas. Laanisto ütles, et tema ise hoolitseb selle eest, et juhul kui näidendi mängimiseks luba ei saa, siis see peoõhtul esitamisele ei tule.
23. jaanuari õhtul nõudsin A. Leidil (naiskomisjoni esinaine ja näitejuht Aurelia Leid – A. T.) loa esitamist. Hilisest kellaajast sõltuvana lubas A. Leid tuua loa järgmisel päeval, 24. jaanuari hommikul. Olin kogu päev kättesaadav, aga luba jäi saamata. Pöördusin abi saamiseks valla kultuurharidusinstruktori sm. A. Liivi poole, kes lubas ise peokorraldajalt loa välja nõuda. Enne ettekande algust teatas sm. Liiv minule, et luba on temale näidatud, kuid ära ei antud. Seda lubati teha kohe pärast etendust.
Loa olemasolu kinnitasid minule valla parteikomitee sekretär sm. A. Laanisto, alevi täitevkomitee esimees sm. J. Tiidemaa ja sm. Lindau riiklikust julgeolekust ning nõudsid, et rahvamaja oleks õhtuseks etenduseks korras. Öeldi, et parteikomitee ise vastutab kõige eest.
Hiljem selgus, et näidendi mängimine toimus ilma loata. Antud olukorras puudus minul igasugune võimalus näidendi ettekandmise takistamiseks.”
Valla kultuurharidusinspektori seletuskiri
“Nägin peokuulutuselt, et Kohila naiskomisjon tahab 24. jaanuaril toimuval peoõhtul esitada näidendi „Püha Mihkel”. Kuulutuselt sai lugeda, et lavastuses mängivad ka kaks rahvasaadikut. Hiljem selgus, et lavastuses osalevad veel valla parteikomitee ja komsomolikomitee liikmed. Arvasin endamisi, et kui niisugused tublid nõukogude inimesed mängivad kaasa, siis ei ole „katki” midagi, aga et näidend ei ole lubatud näidendite nimekirjas, siis informeerisin sellest kohe Harjumaa kultuurharidusosakonda. Samal ajal teatasin valla parteikomitee sekretärile sm. Laanistole keelatud näidendi mängimisest. Ta arvas, et kui sm. Petrusenko ja sm. Polisinski on ühte proovi vaadanud ja ei leidnud midagi halba, siis vist võib mängida.
Naiskomisjoni esinaisele ja näidendi lavastajale A. Leidile ütlesin, et kui ta ei too mulle hiljemalt 24. jaanuari lõunaks kunstide valitsuse luba Harjumaa kultuurharidusosakonna resolutsiooniga, siis mina ei luba seda näidendit Kohila rahvamajas ega vallas mängida. A. Leid ütles, et toob loa ja näidendit mängitakse. Minule luba ei toodud ja läksin kaks tundi enne etenduse algust rahvamajja ja küsisin, kas luba on? A. Leid vastas. „Jah, on!” Küsimise juures oli ka valla parteikomitee liige, alevi täitevkomitee esimees sm. Tiidemaa. A. Leid ulatas mulle loa, kus oli hästi loetav tekst: „Kinnitan. 23.01.1948. a. P. Rummo, kunstide valitsuse juhataja asetäitja.” Tahtsin jätta loa enda kätte, kuid A. Leid nõudis selle tagasi, öeldes, et pärast etenduse lõppu annab selle minule.
Arutasin sm. Tiidemaaga loa teemal ja tahtsin siiski uuesti seda luba oma kätte küsida, aga sm. Tiidemaa ütles: „Ära küsi. Seda luba on sinuga kokku juba neli inimest näinud. Küllap saad selle pärast etendust nagu ta ütles. Pealegi tegi parteikomitee mulle ülesandeks täna see pidu läbi viia, sest luba tal ju on.”
Mõistsin, et valla parteikomitee võttis vastutuse, loobusin selle loa nõudmisest, ehkki mul tekkis eriline kahtlus, sest harilikult ei anna sm. Rummo lubasid. Teiseks puudus loal kunstide valitsuse pitsat „Lubatud” ja ka kultuurhariduse osakonna märge.
Pärast etendust püüdsin A. Leidi rahvamajas kinni ja küsisin näidendi mängimise luba. A. Leid vastas päris tigedalt, et pole enam mingit luba – see on kadunud. Ütlesin, et see luba ehk ei olnudki ametlik. A. Leid vastas: „Oli teil siis tarvis uskuda seda, et luba on ehtne.” Teatasin sellest parteikomitee sekretärile sm. Laanistole. Ta vastas, et küllap leiame hiljem asjale õige lahenduse.”
Kultuurharidusosakonna juhataja ettekanne
“Kõigile rahvamajadele on tehtud korraldus mitte lubada ühelgi kollektiivil esineda ilma kultuurharidusosakonna poolt kava kontrollimata ja kooskõlastuseta. 22. jaanuaril teatas Kohila rahvamaja juhataja (Leida Soodla – A. T.) peo korraldamise kavatsusest. Keelasin selle kategooriliselt. Järgmisel päeval teatas rahvamaja juhataja uuesti, et peo korraldaja sm Leid, kes oli ühtlasi kõnes oleva näidendi lavastaja, ei tunnista mingisugust kultuurharidusosakonda, vaid toob loa kunstide valitsusest. Kontrollisin. Sm. Veeber ütles, et sm. Laid käis küll kunstide valitsuses luba saamas, aga et näidend pole ettekandmiseks sobiv, kirjutas ta peokavale: „Näidend ettekandmiseks keelatud.”
24. jaanuari õhtul helistas rahvamaja juhataja uuesti ja ütles, et temale öeldi Kohila alevi täitevkomitee esimehe poolt, et on olemas kunstide valitsuse luba. Rahvamaja juhataja nõudis peo korraldajalt sm. Leidilt kooskõlastatud kava esitamist, aga sai vastuse, et eks õhtul näe. Ütlesin rahvamaja juhatajale, et kui on luba olemas, siis on see võltsitud ja ruume peoõhtuks ei tohi lubada.
Helistasin sm. Tiidemaale selles asjus. Tema vastas: „See pole teie asi. Kava on kinnitatud kunstide valitsuse poolt, teie ärge kuulake mõnede isikute tühiseid kaebusi. Minule tehti EK(b)P Harjumaa komitee agitatsiooni propaganda osakonna poolt ülesandeks kindlustada, et pidu saaks läbi viidud ja meie viime selle läbi.”
Telefoni teel Kohila valla parteikomitee sekretäri sm. Laanistot kätte ei saanud, oleksin juhtinud tema tähelepanu keelatud näidendi mängimisele. Küll aga helistas riikliku julgeoleku töötaja ja valla parteikomitee liige sm. Lindau, kes väljakutsuvalt küsis minult: „Mis mees teie olete, et tahate takistada näidendi ettekandmist. Näidend on täiesti sobiv ja seda on proovides näinud palju targemadki mehed, kes ütlesid, et võib küll ette kanda. Pealegi on meil usuvastane propaganda lubatud ja seda see näidend teebki. Teie olge vaga. Pealegi on teist kõrgem asutus loa andnud.”
Ütlesin, et kõrgem asutus keelas selle ära. Ta aga küsis, kas mina kunstide valitsuse juhataja asetäitja sm. Rummo (Paul Rummo, sündinud Kehtna vallas Kalbu külas – A. T.) allkirja ei tunnista. Kuna teadsin kindlasti, et sm. Rummo pole peokavale midagi kirjutanud, siis ütlesin, et allkiri on võltsitud. Seepeale vastas sm. Lindau: „Näidendi esitamine on otsustatud, keelake niipalju kui tahate, eks pärast näe, kellel on õigus.”
25. jaanuaril kontrollisin. Selgus, et pidu oli korraldatud rahvamaja juhataja ja valla kultuurharidusinstruktori keelust hoolimata. Riikliku julgeoleku esindaja, valla parteikomitee ja täitevkomitee tungival nõudmisel olid nad sunnitud lubama.
Sarnane teguviis on korduv. 11. jaanuaril korraldas Kohila töölisnoorte kool rahvamajas peo, mille kava oli kinnitatud osakonna poolt, kuid pärast kava kinnitamist oli sinna veel juurde lisatud „ajakohane klounaad”. Selle oli sm. Leid koostanud kontrollimata. Pealegi oli see äärmiselt labane. Sellised teguviisid ei ole lubatud, kuid neid kaitsevad kohalikud võimuorganid.”
Aasta hiljem, 1949. aasta veebruaris kirjutati maakonnalehes Harju Elu: „Möödunud aastal tekkis Kohila rahvamaja näiteringi töös seisak. Ring ei valinud repertuaari alati ideoloogiliselt kõrgetasemelisi näidendeid, tekkis puudusi ka organisatsioonilistes küsimustes. EK(b)P Kohila vallakomitee analüüsis põhjalikult ringi tegevust ja võttis vastu konkreetse otsuse puuduste likvideerimiseks. Nüüd töötab Kohila rahvamaja näitering edukalt.”
Kirjutises teatatakse veel, et Kohila rahvamaja tööd hakkab pidevalt kontrollima EK(b)P Kohila vallakomitee. Arvatavasti näiteringiga seotud skandaali tulemusena sai rahvamaja uue juhataja. Näitering hakkas edaspidi õppima Pogodini, Suhhodolki, Ostrovski kirjutatud näidendeid. 1950. aastal esitas näitering kulakute kriukaid peegeldava sketši „Loomade kontroll”.
