Intervjuu Marko Mihkelsoniga
Inge Põlma, Tõnis Tõnisson
Äsja Ukrainast rinde lähedalt naasnud Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson andis 30. augustil intervjuu Raplamaa Sõnumitele. Arvestades, millisel ootamatul moel on Ukraina sõda viimastel nädalatel Eesti päevapoliitikasse tunginud, keskendusime vestluses Ukraina sõja sündmustele ja sellele, miks suudavad lääneriigid nii vähe Venemaad mõjutada.
Marko Mihkelson rõhutas, et sõda Ukrainas algas juba 2014. aasta veebruaris, kui Venemaa okupeeris ja annekteeris Krimmi poolsaare. Sellest ajast kuni möödunud aasta 24. veebruarini käis ta toonasel kontrolljoonel viiel korral, viimati 2021. aastal Mariupolis. Pärast täiemahulise invasiooni algust on ta Ukrainas käinud kolm korda. Viimati augusti viimasel nädalal, kui ta liitus ühe Eesti ja rahvusvahelise abiorganisatsiooniga, kes iga nädal viib üksustele abisaadetisi kiivritest droonideni.
”Tavaliselt sa ei lähe loomulikult kaevikusse, aga ikkagi piisavalt lähedale, kus üksus saab sinuga kohtuda. Ööbid ikka üksuste juures, mitte kaevikus, aga jällegi kohas, kus venelane võib panna selle paugu ära, kui ta teaks,” sõnas Mihkelson, kellel on nüüd ka selline kogemus, kui kaks vene Kalibrit üle pea lendab.
“Ma arvan, et on väga kasulik Ukrainas käia. See annab parema pildi võrreldes sellega, mida sa tead luureinformatsiooni põhjal, mida loed rahvusvahelisest meediast, mida meie inimesed avalikult räägivad.”
• Mis tegelikult Ukrainas toimub? Kui kuulata Mart Helmet, siis on Ukraina kohe kaotamas, erinevad analüütikud räägivad samas edusammudest.
Tegelikult toimub Ukrainas ränkraske vabadussõda, kus neil on ainult üks võimalik alternatiiv ja see on oma maa täielik vabastamine. Sellel on väga kõrge hind, mida nad praegu maksavad. Ukraina ei ole rääkinud oma kaotustest ja õigesti teeb, et ei räägi, aga me teame, et need on kümnetes tuhandetes. Eriti viimased kaks kuud on olnud ränkrasked selles käimasolevas vastupealetungis.
Ajalugu tundes peame alati silmas pidama, et Venemaad ei tohi alahinnata. Nad on valmis saatma surma miljoneid inimesi selleks, et taastada impeerium ja saavutada oma eesmärgid. Selles mõttes ongi ainuke lootus, et seda impeeriumi taastamist või palju suuremat sõda ei tuleks, et ukrainlased peavad vastu. Aga nad alati rõhutavad, et ärge rääkige ühest vastupealetungist. Sõda ei otsustata ühe vastupealetungi, vaid mitme lahinguga.
