Koostaja Ants Tammar
Selle aasta oktoobris tähistab Rapla raamatukogu 120. tegevusaastat. Ilmub 129 looga kogumik, milles rullub sammhaaval lahti raamatukogu kirev ja põnev, kontrastide- ja keerdkäikuderohke arengulugu.
Rapla raamatukogu alguse loos on mitmeid segadust tekitavaid andmeid. Raamatukogu asutamise aastaks on kirjutatud 1903, kui Rapla postimaja ruumides avati 1. juulil karskuskuratooriumi teemaja, kus oli raamatukogu-lugemistuba. Paljudes kirjutistes räägitakse karskuskuratooriumi raamatukogust, mille tegelik asutaja oli Rapla karskusselts. Tekib küsimus, kelle raamatukogust-lugemistoast räägime. Raamatukogunduse ajaloo uurija Kaljo-Olev Veskimäe arvates võiski Rapla karskusseltsi raamatukogu asuda karskuskuratooriumi teemaja ruumides, sest seltsil puudus oma maja. Sellepärast ajalehtedes kirjutatigi kuratooriumi, mitte karskusseltsi raamatukogust.
Rahva hulgas süvenev vajadus hariduse ja raamatu järele ehmatas võimukandjaid
Seoses vallakoolide võrgu väljakujunemisega 19. sajandi teisel poolel tõusis rahva lugemisoskus pidevalt ja huvi kirjanduse vastu suurenes märgatavalt. Sellest, milline oli Rapla kihelkonna inimeste lugemise ja kirjutamise oskus 1881. aastal, saame teada rahvaloenduse tulemustest. Rapla kihelkonnas oli 11 625 inimest, neist 1146 meest oskas lugeda ja kirjutada (33,3% meeste üldarvust) ja 894 naist (21,7%); ainult lugeda oskas 2190 (63,6%) meest ja 3137 (76,3%) naist. Üle 14-aastastest elanikest olid kirjaoskamatud 76 (2,2%) meest ja 49 (1,2%) naist.
Isiklike raamatukogude soetamiseks oli rahvas liiga vaene. Jäi üle kollektiivne tee: muretseda lugemisvara seltside abil, moodustades nende juurde raamatukogud. Kaljo-Olev Veskimägi kirjutab oma raamatus “Kahte kappi on ühetassa majas tarvis: leivakappi ja ramotokappi”, et mitmed laulu-, mängu-, põllumeeste ja muud seltsid võtsid oma põhikirja punkti, mille järgi oli neil õigus raamatukogu asutada.
„Kui põhikiri kinnitati, arvati seltsis loomulikult, et omatakse õigust ka raamatukogu avada. Tegelikult polnud see nii. Põhikirja võetud punkt raamatukogu kohta oli alles eelduseks, et võidi hakata oma raamatukogu jaoks luba taotlema. Loataotlus lohises mööda tsaaririigi bürokraatlikke instantse ning oli lootusetult vähe väljavaateid luba saada. Loa andmise venitamise peamiseks põhjuseks oli rahvuslik liikumine ja rahva hulgas süvenev vajadus hariduse järele, mis ehmatas võimukandjaid.”
Ajaleht Wirulane kirjutas 1884. aasta märtsis lühidalt raamatukogu asutamise ja pidamise määrusest. Selles on kirjas, et kui tahetakse raamatukogu ehk lugemise tuba asutada, peab riigivalitsuse, nimelt kohaliku kuberneri käest luba küsima ja asutusele laskma vastutaja kinnitada. Seaduse kolmandas punktis öeldakse, et siseasjade minister annab teada, milliseid lugemise materjale ei tohi raamatukogus olla, ja paneb raamatukogu kinni, kui seaduse vastu eksitakse. Raamatukogu asutamise loa andjatel oli õigus kahtlase, poliitiliselt mitte lojaalse raamatukogu tegevuse eest vastutaja ametist kõrvaldada.
Olid nimekirjad, kust kroonu karskustegelased valisid raamatud, mis nende arvates pidid aitama lugejates äratada armastust tsaari ja kehtiva riigikorra vastu.
Raamatukogu teke ja areng oli tihedas seoses 19. sajandi lõpul alanud seltsiliikumisega
Kaljo-Olev Veskimägi kirjutab oma raamatus, et rahvusliku liikumise kõrgaastail olid kõige levinumad laulu- ja mänguseltsid, millele lisandusid põllumeeste seltsid. „Mõnevõrra suurema ühiskondliku tähtsuse omandasid karskusseltsid. Need olid asutatud sageli naiivsevõitu karskustegelaste poolt, kes lootsid joomise vastu võidelda vaid kirjatähe ja üldsõnalise selgitustööga, ometi andsid karskusseltsid rahvale kooskäimise koha. Oma eesmärkide taotlemiseks võtsid need omaks laialdase kultuurialase programmi, sarnanedes sisuliselt mängu- ja lauluseltsidega.”
19. sajandi lõpul ei olnud Rapla kihelkonnas ühtki üldkasutatavat raamatukogu. Rapla raamatukogu asutamiseni oli pikk teekond. Ajaleht Olevik sai 1890. aasta aprillis Raplast pika kirja, mille saatja vaatas kurval pilgul Rapla seltsielu tagurpidi mineku peale. Kirja kirjutaja kurtis, et Raplas ei olevat ühtki raamatukogu, mis noori inimesi paremuse poole võiks juhtida.
Koduloolane Arvi Paidla kirjutas 1993. aasta jaanuaris rajoonilehes ka karskusseltsi asutamisest, mille põhikiri kinnitati siseministeeriumis 28. jaanuaril 1893. Kinnitatud põhikirja järgi oli seltsil õigus raamatukogu asutada, aga esimest korda arutati seda tõsisemalt alles 1898. aastal toimunud koosolekul. Põhimõtteliselt oldi ettepanekuga nõus, kuid ei leitud raha raamatute soetamiseks.
Kaks aastat hiljem, 10. veebruaril 1900 oli Rapla vallamajas karskusseltsi koosolek, kus õpetaja Pits valiti raamatukogu hoidjaks. Sama aasta 19. märtsil võeti raamatukogu asutamise küsimus uuesti päevakorda, kuid ka seekord ei leitud rahaprobleemile lahendust ja raamatukogu asutamine lükkus järjekordselt edasi.
1900. aastal valiti karskusseltsi raamatukogu komisjoni liikmeteks Maksim, Väli, Kikojon, Pits ja Luu. Komisjoni liikmed otsustasid, millised raamatud raamatukogusse ostetakse või kingitusena vastu võetakse. Valiti ka kirjandusõhtute korraldamise komisjon, kuhu kuulusid enamasti õpetajad. Rapla karskusseltsi 1901. aasta aruandes on kirjas, et osteti 40 rubla eest kirjandust.
1891. aastal tuli Rapla valla- ja kohtukirjutaja ametikohale Joosep Maksim, kelle eestvedamisel pandi tugev alus karskusseltsile. Joosep Maksim omas ka isiklikku raamatukogu, mida kasutasid kõik kohalikud kirjandussõbrad.
1902. aasta jaanuaris otsustas karskusselts omale seltsimaja ehitada, kus on rahvateater, teemaja ja lugemistuba (laenuraamatukogu). Kirikumõisa maadele anti luba seltsi teemaja ehitamiseks, aga see jäi tegemata.
Ajalehtedes ilmunud kirjutistest nähtub, et kuigi ametlikku luba karskusseltsil avaliku raamatukogu tegutsemiseks polnud, said seltsi liikmed raamatuid laenata. Alles 1903. aastal saadi ametlik luba ja samal aastal alustas Rapla postimajas olevas karskuskuratooriumi teemajas tööd raamatukogu-lugemistuba. Seda daatumit ja kohta peab praegune Rapla keskraamatukogu oma asutamisajaks ja -kohaks.
Teemaja külastamise muljeid
1903. aasta oktoobris oli Raplas laat. Nii nagu igal laadapäeval, oli avatud ka karskuskuratooriumi teemaja. Sinna läks ajalehele Uus Aeg kaastööd tegev mees, kes koges teemajas korratut ajalehtede laenutamist. „Kui keegi ajalehte küsib, siis otsitakse kusagilt kapi tagant mõni vana number välja.”
Karskuskuratooriumi teemaja pidaja H. Martinson vastas ajalehes ilmunud kriitikale. Kirjast siin see osa, mis kajastab trükiste lugemise võimalust. “Et ajalehtede talitus korratu ja kusagilt kapi tagant vanu numbreid lugemiseks otsitud ‒ see on põhjendamata juba sellel kõige lihtsamal põhjusel, et kuratooriumi poolt veel lugemise tuba ega ajalehtede talitust ‒ nagu kirjasaatja tähendab ‒ sisse pole seatud. Mis kapi tagant otsimisse puutub, siis ei näinud ta, et eest toast kapi kõrvalt uks edaspidiseks määratud raamatukogu ja lugemistuppa läheb. Lugeda on võimalik eestoas esimese akna all oleva laua ääres istudes.”
1904. aasta algul kirjutati Postimehes, et kuratooriumi teemajas on ainult ajalehtede lugemise võimalus. Raamatukogu tegevuse algusest veel ei kirjutatud. Sama aasta 1. märtsi Postimehes kirjutatakse karskuskuratooriumi teemajast, kus saab lugeda kolme eesti- ja kolme venekeelset ajalehte. Kirjutises mainitakse, et eestikeelsete poliitikalehtede arvu on eeskirjadega piiratud. Artiklist saame teada, et raamatukogu jaoks on juba umbes 30 rubla eest ostetud venekeelseid ja 30 rubla eest eestikeelseid raamatuid, aga lugeda neid praegu ei anta. “Ettelugemised hakkavad küünlakuul pääle. Rapla alevi elanikkudele täidab teemaja päris tubli aset, kus õhtuti ajalehti käidakse lugemas,” kirjutati uudisteküljel.
Teemajas olev raamatukogu kiratses
Raamatukogunduse ajaloos on mainitud, et Rapla karskuskuratooriumi teemajas asunud karskusselts tegeles illegaalse kirjanduse levitamisega. Koduloolistes kirjutistes on vihjatud, et seltsi kirjandusõhtute nime all peeti ka marksistlikke koosolekuid. Seltsi ja raamatukogu asutajad J. Maksim, Väli ja H. Martinson olid revolutsioonilise mõtte levitajad ja J. Maksim 1905. aasta ülestõusu komitee esimees. Karskusselts sattus pärast ülestõusu mahasurumist põlu alla, juhtivtegelased põgenesid välismaale ning seltsi tegevus soikus.
5. juulil 1907. aastal kirjutatakse ajalehes Meie Aastasada Raplast kui kohast, kus inimesed kirjandusest palju ei hooli. “Karskuskuratooriumi all olev teemaja on siin ilus ja avar, on raamatukogu, kust hr. Lebas iga neljapäev ja pühapäev raamatuid lugeda annab, kuid vähe on osavõtjaid ja väike on ka raamatukogu.” Kirjutise autor loetleb ajalehed, mis on teemajja tellitud. On neli eestikeelset ja kolm venekeelset ajalehte. Teemaja raamatukogu-lugemistoa tegevust kajastav osa lõpb tõdemusega, et Rapla elanikud üleüldse ei hooli kirjandusest ja ka ajalehti loetakse vähe.
Edaspidi on karskuskuratooriumi teemajas olevate trükiste olemasolust ja nende kasutamisest napid ja juhuslikud teated. Tegevus teemajas kiratses. Millal karskusseltsi või karskuskuratooriumi raamatukogu tegevus lõpetati, ei ole täpselt teada. On mainitud erinevaid aastaarve. Karskusseltsi tegevus lõpetati 1910. aastal, mõnedel andmetel 1911. Raamatud jäid esialgu karskuskuratooriumi teemajja.
Ajalehes Sakala kirjutati 20. jaanuaril 1910. aastal Rapla seltsielust, mis on teistest omasarnastest kohtadest mitu head aastat maha jäänud. “Peale tulekaitse seltsi ja kaubatarvitajate ühisuse teisi ei ole. Haridusseltsi ega raamatukogu Raplas ka ei ole. Tõesti oleks aeg, et mõned ärksamad inimesed, senised seltskonnategelased ja ümberkaudsed, keda õigusega maa soolaks võib nimetada, kokku astuksid, selle asja üle aru peaksid,” kirjutati noomivalt.
Kuni 1917. aastani on vastuolulised andmed avaliku raamatukogu tegevusest Raplas. Sellest, kuidas asutati uut raamatukogu ja kuidas on kulgenud raamatukogu areng tänaseni, saate lugeda raamatust „Rapla raamatukogu 120 aastat”.
