Rain Terras, Rapla abivallavanem
Ühe poe sulgemine ühes külas on kindlasti mingi põhjuse tagajärg. Miks see nii on? Keskendudes vaid sellele kurvale faktile, on võimalik sellele vastata kahe lausega. Samas kui otsida vastust küsimusele „MIKS?“, võib vastus venida mitmeleheküljeliseks.
Regionaalminister Madis Kallas märkis 7. novembril peetud visioonikonverentsi avakõnes „Omavalitsus 2035“, et me oleme linnriigi kursil. Väga oluline vajadus on muuhulgas liikuda regionaalsete maksusoodustuste kehtestamise suunas. Kuulates tema Soome kolleegi Anna-Kaisa Ikoneni ettekannet, peab tõdema, et samalaadsete valupunktidega tegelevad ka meie rikkamad naabrid.
Mõlemad ministrid rõhutavad omavalitsuste väga erinevaid võimekusi ja üldse hakkama saamise valmidust. Soome peab oluliseks vähendada bürokraatiat, tõkkeid digitaliseerimise teel ning vajadust läheneda regioonidele erinevalt (rahastamisbaas). Igal piirkonnal on oma mured. Näiteks Helsingi piirkond kasvab suure kiirusega ning seal maadeldakse uute elu- ja lastehoiukohtade loomisega. Tõmbekeskused otsivad paremaid lahendusi kiirelt kasvava piirkonna linnaplaneeringus (sh energeetika küsimused). Samas näiteks Ida-Soomest on saanud Euroopa Liidu ääreala sõna otseses mõttes, kus olukord muutus veelgi tõsisemaks pärast Vene piiri sulgemist. Noored liiguvad pigem sealt ära, erinevaid teenuseid pakkuvad ettevõtted tõmbavad otsi kokku.
Ulrika H. Westergren Umea Ülikoolist rääkis omavalitsuse digipöördest Rootsis, kus digitaaltehnoloogiat kasutatakse ühiskonna hüvanguks. Targal innovaatilisel viisil lähenedes on see kindlasti üks lahendusviis hajaasustuspiirkondade piirkonnakeskustele „lähemale toomisel“.
Erinevate teenuste ja võimaluste vähenemine eelkõige keskustest kaugemates paikades on seotud suuresti riigi regionaalpoliitikaga. Vastava ministri ametikoha loomine Eestis on küll hea algus, kuid nüüd on aeg ka konkreetsemate sammude astumiseks. Riigi ja kohaliku omavalitsuse olulisim roll on võimaluste loomine arenguks, sh hajaasustuse piirkonnas. Vastasel korral tuleb tegeleda tagajärgedega ja seda tuleb siis teha tihtipeale läbi toetuste süsteemi või halvimal juhul jääbki osa inimesi lihtsalt hätta.
Riikliku poliitika kaudu saab kohalikule omavalitsusele luua tööriistade (seadusandlus) kõrvale ka rahastuse viise ning selle kaudu tekivad tõhusamad võimalused regionaalpoliitika elluviimiseks kohaliku omavalitsuse tasandil. Teadliku regionaalpoliitikaga elavdataksegi erinevat vormi tegevusi, luues eeldused uute võimaluste tekkeks erinevate piirkondade inimestele (töökohad).
Täna vähenevad teenuste võimalused isegi meie valla keskuses Raplas. Suletud on kõik pangakontorid, meil ei ole ühtegi mobiilside ettevõtte esindust. Samas erinevate teenuste osutamise vormid muutuvadki ajas. Seega, kas iga sellekohane muutus on ikka alati halb? Sealhulgas, kas iga poe sulgemine kuskil külas on ikka katastroof? Halb on aga kindlasti näiteks ebaefektiivsus (transpordisüsteem) või üldse esmatasandi vajaduste kadumine või väga suur häiritus (arstiabi).
Ma usun, et me kõik saame aru, et kõiki teenuseid võrdselt „ükskõik mis asukohas“ ei ole reaalne saavutada. Reaalsus võiks olla erineva tasandi keskuste teadlik arendamine: suurlinn – maakonnakeskus – vallakeskus – valla erinevate kantide keskus. Elamine „suurlinnas“ või „üksikus talus keset põlde ja metsi“ ongi täis erinevaid väärtusi ja võimalusi.
Tulles nüüd Kuimetsa poe juurde. Iga poe, iga teenuse kadumine on suur kahju. Mitte väga ammu olid kauplused ka Vahastus ja Järlepas. Nii kurb kui see ka ei ole, siis me inimestena piirkondades ise kujundame oma keskkonda vastavalt meie endi võimalustele. See on omamoodi tänase arengu märk. Poed lähevad väikekohtades kinni ka seetõttu, et selle piirkonna arvestatav hulk inimesi käib tööl väljaspool kodukanti ja nad „hüppavad läbi“ suuremast poest, kus toodete valik tahes-tahtmata on suurem. Kohalik pood tuleb meelde siis, kui piim või leib kodus otsa saab… Sellega aga poodi üleval ei pea!
Ma väga vabandan sellise karmi otsekohese mõtte pärast, aga erinevate muutustega tuleb meil kohaneda. Rändkauplus tundub järjest enam muutumas „ühe ajastu lahenduseks“, ta on kallis ega tekita ka kogukondades huvi. Samas on juurde tulnud võimalus kaupa tellida läbi erinevate e-rakenduste. Võrreldes eelpool mainitud küladega, on Kuimetsal Kaiu Coopini alla kümne kilomeetri.
Lõpetuseks. Ühe poe sulgemine on kurb, aga vahel paratamatu. Ühiskond on pidevas muutuses ja digiajastu on põhjustanud väga kiire muutuste protsessi. Me ei jõua uue muutusega kohanedagi, kui oleme juba taas ajale jalgu jäänud. See seab järjest tugevama surve riigivõimu erinevatele tasanditele suuta reageerida kogukondade uutele vajadustele. Paarikümne aasta tagusest omavalitsusest kui (pisut utreeritult öeldes) „käsen-poon-ja-lasen“ rollist peab muutuma kaasava juhtimisega targaks valitsejaks, kes on võimeline rakendama uusi innovaatilisi, sh digitaalseid lahendusi.
Kaasav juhtimine annab võimaluse kasutada heas mõttes ära kogukonna tarkust ja kogemust. Tulevik on kogukondlikul juhtimisel. Mis see „loom“ on, see on aga juba laiem teema. Me liigume selles suunas, aga muudatused ei realiseeru üle öö. Mõtteviisi muutus nõuab meilt kõigilt aega. Alustagem sellest, et me kõik tähtsustaksime ja võimendaksime regionaalpoliitika osatähtsust tänases ajas, õigust kogukondadena rohkem kaasa rääkida ja tehkemgi sellest teemast uutel Riigikogu valimistel üks põhiteemadest. Siin saab sellele kaasa aidata mitte ainult meedia, vaid just see kena inimene, kes sulle hommikuti peeglist vastu vaatab…
Vt ka lk 3
Milleks sellist ümmargust jura ajada. Mis käsin poon lasen ajast siin leelotatakse. Kuidas seondub see poe sulgumisega . Parem vastake miks valu ja verega rekitud kultuurimaja juhataja koht sisuliselt likvideeritakse ja miks spordimaja maha müüakse? Millised digitaalsed lahendused asendavad kasvõi neid kahe asutuse saatust. Elagu EKRE paljuarmastatud valitsus Rapla vallas!!!