Heiki Hepner,
Kohila vallavolikogu esimees, Isamaa erakond
Olgu sissejuhatuseks kohe öeldud, et ma ei ole oma maailmavaatelt ja hoiakutelt streikide pooldaja, aga ma mõistan seekord suurepäraselt, miks õpetajad selle valusa tee on ette võtnud. Selleks on laias laastus kaks põhjust.
Esimene liigitub moraalsete väärtuste alla ehk kas lubadused on täitmiseks ja kas valetada on ilus. Enne valimisi lubasid tänased valitsejad suure suuga õpetajatele palgatõusu nii, et nelja aastaga jõuaks õpetaja miinimumpalk 120 protsendini Eesti keskmisest palgast. Pärast valimisi kirjutati lubadus ka koalitsioonilepingusse. Aga naiivsed on need, kes arvavad, et lubadused, olgu nad antud suuliselt või kirjalikult, on täitmiseks.
Reformierakond, kes enne koalitsioonilepingut hoidis rahandusministri ja peaministri portfelli enam kui kaks aastat, ei saa väita, et nad ei teadnud riigi rahalisi võimalusi. Seda väites on kaks varianti – kas riigi juhtimine käib üle jõu või lihtsalt valetatakse. Ja nii kaua, kui partnerid koalitsioonis lihtsalt kaasa noogutavad, jagavad nad samu väärtusi.
Teine põhjus, miks ollakse streigini jõutud, on mure õpetajate olemasolu, sealhulgas õpetajate järelkasvu pärast. Kui me soovime, et õpetajaks mitte ainult ei minda õppima, vaid ka pärast ülikooli lõpetamist asutakse õpetajana tööle, siis peab palk olema konkurentsivõimeline teiste ametitega võrreldes. Täna aga tuleb aeg-ajalt ette, et õpetajal puudub üldse kõrgharidus, rääkimata pedagoogilisest kõrgharidusest.
Kui me tahame võrrelda õpetajate palkasid teiste ametite palkadega, peame võrdlusbaasiks võtma keskmise töötasu magistrikraadi nõudval töökohal. Sellisel töökohal on palk 1,2-1,3 korda kõrgem riigi keskmisest palgast. Nii ongi jõutud tänase õpetaja palga sihini, 1,2 riigi keskmist palka. Kuidas saab sellest aru tänane peaminister? Kohtumisel õpetajate esindajatega väitis ta, et näete, pensionärid on praeguse palgaga väga rahul, või et Kagu-Eestis on riigi keskmine palk madalam ja sealsete õpetajate meelest ei ole häda midagi. See on tänase riigijuhtimise tase ja pikk plaan!
Haridusminister Kristina Kallas on üritanud avalikkust eksitada väitega, et palgatõusu takistuseks on omavalitsuste poolt korrastamata koolivõrk. See on otsene häma. Kohila vallal on koolivõrk korras, ainult et see ei ole päästnud meid täiendavaid vahendeid õpetajate palgafondi eraldamast. Ammugi ei saa Kohila vald nende valdadega võrreldes, kus koolivõrk korrastamata, õpetajate palkadeks riigilt rohkem raha. Loomulikult peab koolivõrguga tegelema, aga sealt kokku hoitud raha on võimalik kasutada koolijuhtidele ja tugiteenuste osutajatele konkurentsivõimelise palga maksmiseks.
Olgu lisaks veel mainitud, et omavalitsustele makstavat lasteaiaõpetajate toetust pole valitsus suurendanud vaatamata viimase aasta pöörasele inflatsioonile ja taastamata on ka Kaja Kallase esimese valitsuse poolt kärbitud huvihariduse raha. Ma keeldun uskumast, et tänane haridusminister nii elementaarseid asju ei tea. Aga see ei takista tal omavalitsuste poole näpuga näitamast, kõiki teisi süüdistamast.
Lõpetuseks ka sellest, mis Raplamaad puudutab ainult kaudselt, aga on Eesti riigile väga oluline. See on ambitsioonikas plaan minna täielikult üle eestikeelsele haridusele. Üleminek saab toimuda ainult siis, kui meil on piisavalt motiveeritud ja häid õpetajaid kõikides koolides, Kuressaarest Narvani. See kõik nõuab väga suurt usaldust riigi suhtes. Usaldust on lihtne lõhkuda, raske taastada.
Kui Tallinna abilinnapea Andrei Kante provokatiivselt ütles, et järgmisel aastal võib osa eesti emakeelega lapsi sattuda koos venekeelsete lastega üleminekuklassi, siis kirjutas haridusminister Kristina Kallas sotsiaalmeedias: „Mulle paistab siit soov üleminekut eestikeelsele haridusele saboteerida.“ Vaadates, kuidas tänane valitsus õpetajatega käitub, paistab mulle, et on soov Eesti riiki saboteerida.
