Vootele Ruusmaa
Kuidas kirjutada trubaduurist, kelle hääl kõlas ligi 50 aastat tagasi kui prohvet, lauldes vabadusest, igatsusest ja kodumaa armastusest? Trubaduurist, kelle ainulaadse tämbri ja esitusmaneeriga hääl on äratuntav enamikule, kes on kuulnud Ruja loomingut või tema soololaule?
See hääl laulis kostvaks ja kõlavaks tahte elada vabalt vabaduses omal maal. Nüüd on meil võimalik saada osa tema teisest minast ja häälest, “luuletajahäälest ja luuletajaminast”. See Urmas Alender on tuttav, kuid iga lehekülje võrra hoopis suurem, sügavam ja ootamatum, kui on teatud, arvatud. Millest või kellest räägib Urmas Alendri “luulemina”? Ja kuidas kõlab tema hääl nüüd, kui möödunud 70 aastat tema sünnist?
Kirjastus Tänapäev on andnud välja Urmas Alendri teise luulekogumiku “Elu, mina, sina”, mille on koostanud tema tütar Yoko Alender. Mööda ei saa vaadata tõsiasjast, et nende tüünete kaante vahele on jõudnud ligi 500 (sic!) luuletust. Nagu Yoko Alender eessõnas kirjeldab, on tema isa hoolikalt arhiveerinud oma loomingut. See tõsiasi juba iseenesest viitab inimnatuurile, kelle jaoks on tema enda looming oluline. Samuti aeg, millal read said kirja, mõne puhul ka linn või riik. Mõnel päeval on kirjutatud mitu luuletust, mõni nädal on möödunudki ainult “sulekrabina saatel”. See võimaldab osa saada looja kontsentratsiooni haripunktist ja selgusest. Mida kõike peab enne sellist hetke läbi kogema ja mõtlema?
