Konstantin Kuningas
Teater Must Kast soovib öelda etendusega “Surm”, et suremisest peaks rääkima, sest peale sünni on surm ainus, mis kõiki ühendab.
Ingmar Bergman kinkis filmifondidele 45 kasti eraasju. Kastid olid hallid ja külmad, proovis ajakiri Entertainment Weekly huumoriga öelda. Tolkien arvas aga, et surm on alati vägivaldne, isegi kui saabub rahulikult, ja Nick Cave pidas Kübler-Rossi mudelit leinaprotsessi jagamisest etappidesse rumalaks. Kui tõsine surm on?
“Surma” lavastaja Birgit Landberg on alati uskunud, et tõsistel teemadel saab rääkida ja peab rääkima kergelt. Kui koos publikuga ka südamest naerda saab, on ta eesmärgi saavutanud.
“Naer on tervistav. Oluline on mõista, et kuigi võime leida ka surmast palju lõbusat, ei ole me naer kordagi halvustav või hinnanguid andev. Pigem uskumus, et kui suudame enda üle igas olukorras naerda, siis on võimalik suremise hirmutavat väljavaadet leevendada. Hirmsad on ainult need asjad, millest me ei räägi või mille täpseid detaile ei tea,” lausub ta.
“Meie “Surm” lähtub trupiliikmete perspektiivist. Näitlejad on aga kõik varastes 30ndates ega kavatse lähiajal ära surra. See dikteerib ka lavastuse tooni,” räägib “Surma” dramaturg Mehis Pihla.
Tiit Palu ütles millalgi, et mingil juhul ei tohi lahterdada “näidend” või “draama” või “värsstragöödia”. Siis on pidu lühike.
