Tõnis Tõnisson
Ütlen kohe ära: jah, ma pooldan automaksu. Aga ainult ühel tingimusel. Selleni jõuame pisut allpool. Pean veel tunnistama, et olen põhimõtteline jalakäija. Minu eluunistuste osakonnas ei ole kunagi ruumi mingisugustel isiklikel mootorsõidukitel. Olen selle hoiaku pärast pidanud nii mõnestki ahvatlusest loobuma, kuid ei kahetse.
Elu on nii mitmekesine, et iga kaotuse katteks on mitu alternatiivset lahendust. Üheksakümmend kolm aastat tagasi tuletasid kaks populaarset vene kirjanikku, Ilf ja Petrov oma „Kuldvasikas” meelde, et jalakäijad leiutasid endale nuhtluseks auto ja määrasid end selle mõtlematu teoga igaveseks ajaks märtrirolli. Autosõitjad unustasid kahtlaselt ruttu jalakäijate heateo ning üsna kiiresti kujunes justkui iseenesest välja midagi transpordigeto taolist, kus autosõitjad on jõuliselt reglementeerinud kõiki jalakäijate õigusi ja vabadusi.
Täiesti tavaline Kodila Näidissovhoosi Partorgi jutukene!
Kulla Roosikene. Täiesti omane, et kirjutise puhul mis ei ole Sulle sobiv, minnakse isiku omaduste kallale süüvimata probleemi. Tähtis ei ole Sulle probleem, vaid isik. Oled vist lastetu ja autokummardaja. Väga hea artikkel hr.Tõnissoni poolt ja asjalik / õiglane arusaam liikluse seiskohalt. Kiidan väga heaks.
P.s Roosi kommentaarist selgus ,et see on” jutukene”. Kummastav suhtumine.