Konstantin Kuningas
Anna Hintsi “Savvusanna sõsarad” valitses 2023. aastat: see tunnistati Euroopa filmiauhindadel parimaks dokumentaalfilmiks ja Eesti Filmiajakirjanike Ühing valis Eesti aasta filmiks.
Film räägib naistest, kes suitsusauna kaitsvas pimeduses kokku tulevad ja oma sügavamaid saladusi jagavad. Tabletiabortidest, lesbilisest armastusest. “Savvusanna sõsarad” on nagu raamatust tehtud film, kus raamatu asemel on naisteajakirjad. Eesti Naine, Tiiu. Kui palju mehed neid loevad? Kurb, kui tähelepanu on pälvinud eelkõige alastus. Vogue võrdles “Savvusanna” ilu Madalmaade legendaarsete kunstnike maalidega. Tulge alastuse tõttu, jääge juttude pärast.
“
Barbie” oli 1,4 miljardi dollariga aasta edukaim film ja seega väljaspool kriitikat. “Oppenheimer” ei ole. Chris Nolani filmidega meenub Rapla KEK-i hoone. Tom Shone’i raamatust “The Nolan Variations” jääb silma, et Nolani filmid alates “The Dark Knighti” (2008) edust kordavad selle katkematut kasvamisihalust. Temaatikas korduvad Stanley Kubricki valikud. Ajakirjas Sight & Sound seisis kunagi hindamissüsteemis “indicates antipathy”, millega võiks märgistada ka mõnda ebasobivat näitlejat. Muidugi on Nolani töö moodsam 1980. aasta seriaalist “Oppenheimer”.
Tunnustama peaks mikroeelarvelisi filme “Tetris” (Taron Egerton) ja “Beanie Bubble” (Zach Galifianakis, Elizabeth Banks), mis räägivad pealkirjades nimetatud toodete sünnilood. Ladusad rõõmsad teosed ei nõua mitmekordset vaatamist.
