Keio Palandi, Rapla gümnaasiumi abiturient
Õpetajate streik märgib olulist hetke meie haridussüsteemis ning ühiskonnas. Pikalt eiratud ja mainimata jäetud probleemid on viinud riigi olukorda, kus õpetajad ei näe muud võimalust, kui ajutiselt näidata kõigile oma tõelist tähtsust.
Hoiatusstreik, mis toimus novembri alguses, ei viinud soovitud tulemuseni. Noortele on selgeks saanud väga kindel asi – õpetajaks õppima minemisel pole mõtet. Hoiatusstreigi lahendus sundis koolipäeva alustama plaanitust hiljem, mis väga märki maha ei jätnud. Ainuke viis muutust läbi viia on pikendada streigi kestust – streik peabki elu häirima, sest ainult nii saab ühiselt muutusi saavutada.
Eesti Haridustöötajate Liidu seisukohast on streikimine õpetajate vabatahtlik otsus, mille eesmärk on juhtida tähelepanu palganõudele. Samas rõhutatakse, et streigi ajal peab toimuma õppetöö, koolimaja peab olema avatud ja lastel on õigus haridusele. Õpilaste õigus õppida peab olema tagatud, kasutades erinevaid õppevorme ja kaasates teisi koolitöötajaid.
Rapla gümnaasiumi õpilased rõhutavad, et mõistavad õpetajate vajadusi ja palganõuet. Õppetöö toimimine ja alternatiivi leidmine streigile võib nõrgestada streigi mõtet ja jätta mulje õpetajate asendatavusest.
Eesti on tuntud oma edumeelsuse poolest digitaaltehnoloogia kasutamisel hariduses. Õpilased omandavad juba varajases eas digipädevused, mis aitavad neil hiljem elus hakkama saada. Eesti haridussüsteemis on suhteliselt väikesed klassid, võimaldades õpetajatel pühendada rohkem aega iga õpilase individuaalsele toetamisele ja juhendamisele. Eesti on sageli leidnud koha rahvusvahelistes haridusalastes edetabelites, mis peegeldavad õpilaste saavutusi matemaatikas, loodusteadustes ja lugemisoskuses.
Kuigi õpetajate roll on haridussüsteemis võtmetähtsusega, seisavad Eesti õpetajad sageli silmitsi madalamate palkade ja piiratud tunnustusega võrreldes teiste Euroopa riikidega. Vajadus pideva täiendõppe järele on õpetajate seas kasvav. Koolitusprogrammide ja toetavate meetmete puudumine võib mõjutada õpetajate võimet vastata muutuvatele haridusvajadustele.
Õpetajate oskused ei suurene koos palgatõusuga. Seetõttu tuleks keskenduda rohkem õpikeskkonna parendamisele ja personali suurendamisele. Kohalikud omavalitsused peaksid suunama ressursse selleks, et tagada igas koolis piisavalt tugipersonali ja aineõpetajaid ning seeläbi vähendada õpetajate kontakttundide arvu.
Õpetajate töötasu ja karjäärimudel peavad olema motiveerivad, et tekiks konkurents õpetaja ametikohale. Raha lisandumine peab käima käsikäes läbimõeldud karjäärimudeliga, tagades õpetajatele maineka ameti, kvaliteetse hariduse andmise ja mõistliku töökoormuse.
Paljudes koolides on õpetajate töökoormus liiga suur, mis mõjutab negatiivselt tundide planeerimist, individuaalsete eripärade arvestamist ning tagasiside kvaliteeti. Vajalikud sammud tuleks astuda, et tagada õpetajatele jätkusuutlik töökoormus ning seeläbi parandada hariduse kvaliteeti.
Õpetajatele avaldatakse survet mitmel tasandil, alates uute teadmiste omandamisest kuni lapsevanemate rollini. Lisaks õpetamisele on neil sageli ka mentori ja klassijuhataja kohustused. Selline mitmekülgne roll lisab stressi, kuid sellega ei kaasne alati palgatõus. Tuleks kaaluda meetmeid, mis kompenseeriksid õpetajate lisakohustusi.
Oluline on arvestada õpetajate individuaalsete vajadustega, eriti nende seas, kellel pole võimalik pensionile minna. Mõistev suhtumine ning tugimeetmed on hädavajalikud, et tagada nende professionaalne ja isiklik heaolu.
Ühiskond peab pöörama rohkem tähelepanu õpetajate olukorrale, tagades neile vajalikud ressursid, motiveeriva keskkonna ning jätkusuutliku töökoormuse. Ainult nii saame tagada kvaliteetse hariduse ja toetada õpetajaid nende nõudlikus, kuid olulises rollis ühiskonnas.
