Kaks aastat tagasi täitus Jekaterina Soiveri suurim unistus: ta lõi Rapla külje alla oma ratsakooli. Tee hobusteni leidis naine 12-aastasena ja alates sellest ajast on hobused olnud tema elu osa.
Kohtume Jekaterinaga ratsakooli ruumides – see on mulle esimene kord näha oma silmaga tema tegemisi. Uued hooned on stiilsed nii seest kui ka väljast. Platsil on ruumi, õhust on tunda, et panustatud on kogu südamega. Seda tõdemust kinnitab ka perenaine, öeldes, et ratsakooli toimimise nimel on nad koos abikaasa Sveniga näinud hulga vaeva ning panustanud kogu hinge, aja ja raha. Kuigi Svenil otsest seost hobustega ei ole, on Jekaterina sõnul olnud kõik võimalik just tänu abikaasa suurele toele. „Ta on juba praeguseks viinud ellu kõik minu unistused. Üksi ei oleks olnud seda võimalik teha.“
Raplasse tõi elu perekonna juhuse tahtel. Jekaterina on sündinud ja üles kasvanud Tallinnas. Ta oli kaua unistanud oma ratsakooli loomisest. Kolm pikka aastat otsiti seda õiget kohta, kuhu kand kinnitada. „Alati oli midagi valesti. Kas oli liiga kaugel, liiga väike või suur või oli keeruline asju ajada,“ meenutab Jekaterina. Olnud juba peaaegu lootuse kaotanud, tuli variandina lauale tänane maalapp, kus varem oli tühi heinapõld. Esimesest emotsioonist peale tundis pere, et see võibki olla just õige koht.
Esimene samm oli läbi käia kõik naabrid, et veenduda, kas ollakse ühes paadis. Jõudu andis juurde teadmine, et naabrite jaoks oldi väga teretulnud ja just ümberkaudsed aitasid hobuseid joogiveega varustada. Täna on Sven ja Jekaterina oma otsusega kolida Raplasse väga rahul. „Rapla on nii armas linn, piisavalt kaugel ja piisavalt lähedal Tallinnale,“ kirjeldab perenaine, lisades, et ratsakoolis käivad õpilased ka Tallinnast, sest rongiühendus on hea.
Ilus ja tark ning vajalik tegu väikelinna suuremaks muutmisel.