„Tandem Herem – Palm“ ajastu lõpp tugevdab kaitseväe vaimu

Kaitseväe juhataja ametikoha roll on praeguses julgeoleku olukorras eriti oluline ja tegelikult ei peaks olema üllatus, et kindral Martin Heremi järglase leidmine muutus pisut kirglikuks. Eelmisel esmaspäeval (12.02) läks aga ootamatu valikuna toodud kolonel Andres Merilo Riigikogu riigikaitsekomisjonist läbi nagu nuga sulavõist.
Üllatav valik tõstatas küsimuse poliitiliselt mugavast kandidaadist. See arvamus löödi lauale siis, kui kaitseminister Hanno Pevkur Heremi eelistust eirates kindralmajor Veiko-Vello Palmile ettepanekut ei teinud. Sellise ebamugava valiku jättis Pevkur teadlikult kõrvale pärast kümnete valdkonna inimestega rääkimist.
Ta sai kinnitust kaitseväe seest Palmi kirjule minevikule, mis on jõudnud mitmel korral päris kriitilisena ka ajakirjanduse veergudele. Viimati kirjutas ühest tõsisemast Postimees eelmise aasta 21. juulil, kus britid viitasid Palmi „käitumisele, mis paneb retoorilised laastud lendama“. Ka siinkirjutanu juhtis tegevväelasena sellele korduvalt Heremi tähelepanu, kuid tulemusteta. Ta oleks selles küsimuses nagu kanapime.
Selles ei ole ka midagi imekspandavat, kui tema mõtteviisi osa on seisukoht, et kaitseväe juhataja valikule on õigus kaasa rääkida vaid endistel seda ametit pidanutel. Ametis oleval kaitseväe juhatajal kui juhil oleks aga mõistlik jätta kõrvale emotsioonid ja kuulata enne uue kaitseväe juhataja kandidaadi ettepaneku tegemist tunduvalt laiemat ringi, sealhulgas ka oma alluvaid.
Tänane juhataja paistab tagasisidet vähemalt Palmi tegevust puudutava osas süstemaatiliselt eiravat. Seda kinnitab ka tema väljaöeldu, et ükski kandidaatidest polnud süsteemselt konfliktne. Tema esikandidaat tõestab aga vastupidist. Palmil endal tundub aga olevat raskusi tajuda, mõista, hallata ja juhtida oma emotsioone ehk ta omab puudulikku emotsionaalset intelligentsust. Meist keegi ei ole perfektne. Samas on see ülioluline juhioskus, eriti veel jõustruktuuris, kaitseväe juhataja ametikohal.
Ma pooldan probleemide lahendamist organisatsioonisiseselt. See tähendab aga juhile eiramise asemel nendega tegelemist. Vastasel korral podiseb see supp varem või hiljem üle potiserva ja võib lüüa isegi kaane pealt. Herem eiraski lähedaseks saanud omaaegse kursusekaaslase juhtimisstiilist tulenevaid probleeme, millest on saanud justkui tema enda kui oraatorliku karismaatilise juhi Achilleuse kand tema panuses kaitseväe arengus. See tundub olevat tema kui avalikus ruumis kõrgelt hinnatud juhi üks nõrkadest kohtadest. Tema sõnad ja teod ei paista siin ühtivat.
Kaitseväe kõige olulisem vara on seal teenistuses olevad inimesed, kelle ettevalmistus on olenevalt ametikohast väga kulukas ja aeganõudev. Minu väga subjektiivsest seisukohast lähtuvalt vabaneti mitmest kõrgemast ohvitserist neid reservi saates just eesmärgiga sillutada teed Palmile kaitseväe juhi ametikohale. See tundub absurdne, aga võim pimestab. Need ohvitserid oleksid saanud panustada oma laiapõhjalisi kogemusi kaitseväe arengusse veel aastaid. Õnneks „tandemi“ eesmärk ei täitunud! Aga sellel on olnud märkimisväärne mõju kaitseväele teadmiste ja kogemuste kaotuse näol.
„Tandemi“ unistuse täitumine oleks kindlasti lisanud veelgi negatiivset survet meeskonnavaimule ja võib ainult oletada, milline oleks olnud selle mõju isikkoosseisu kaole. Väga oluline fakt on aga see, et kaitseväelased nii tegevteenistuses kui ka reservis koos kaitseliitlastega järgnevad ükskõik millisele seadustest kinni pidavale kaitseväe juhatajale, sest see on lihtsalt nendel veres. Seda tõestavad ka need „tandemi“ juhitud aastad. Küsimus on vaid, millise vaimupõletava hinnaga.
Kaitsevägi on rangelt hierarhiline ja see praktiliselt välistab kõrgema juhi seadusliku otsuse kahtluse alla seadmise. Samas on tegu Eesti mõistes väga suure organisatsiooniga, mida katab spetsiifikast lähtuvalt omamoodi saladusloor. Ehk siis kaitseväe juhataja saab riigilt usalduse, millega kaasneb märkimisväärne võim läbi saladuslooriga kaetud hierarhilise süsteemi. Kuidas vältida olukorda, nagu „tandem Herem – Palm“ näitel, kus võimu omades eelistatakse kamraadlust ametikohalt nõutavale professionaalsusele?
Kuigi lähedasemad suhted ei tohiks olla välistavaks asjaoluks, ei saa eelnevast tulenevalt ju teisiti väita, kui lisaks organisatsioonisisestele tähelepanujuhtimistele ka avalikud allikad juba korduvalt Palmi juhtimisvigadele viitavad ning Herem ikka lollikindlalt teda oma soosikuna nägi/näeb.
Palmist ei saa küll järgmist kaitseväe juhatajat, kuid seniste otsuste mõju tema määramistest talle ebasobivatesse juhirollidesse on raske alahinnata. Seetõttu ühinen ma nendega, kes näevad kaitseväel vajadust vaadata tõsisemalt sisse oma personalipoliitikasse. Muuhulgas ei võimaldaks see tulevikus selliste olukordade tekkimist. Loodan, et see saab uuele juhile üheks prioriteetseks tegevuseks.
Meil – kodanikel – aga ei ole suures pildis mingit põhjust muretseda. Kaitseväe üle on tsiviilkontroll, mis tagab demokraatlike põhiväärtuste kaitse. See toimis ka nüüd Heremi puhul, kus Palmi kinnisilmi eelistamisele pandi pidur, sest kaitseväe juht ei pane oma järglast ise paika. Selles tuleb tunnustada ministri lähenemist, kui ta ei läinud pimesi kaasa Heremi tahteavaldusega. Jah, seda võib pidada ka ministri hinnanguks Heremi personalipoliitikale. Kahjuks on jäänud õhku küsimus, miks rida teisi kõrgemaid ohvitsere siiski sellele väärikale ametikohale ei kvalifitseerunud. Kui midagi ministrile ette heita, siis kommunikatsioon jätab pisut soovida.
Sõjaliste võimete arendamise eriarvamused detailides on normaalsus. Vaatamata kõigele on „tandem Herem – Palm“ kahtlemata viinud kaitseväe valmisoleku täiesti uuele tasemele ja me saame olla selle eest neile kindlasti tänulikud. Kes meist oleks oma tegemistes ilmeksimatud? Sõjaliste võimete arendamise kõrval on vähemalt sama oluline meeskonnavaimu tugevus, seda eriti väikeriigi puhul. Sellest lähtuvalt ja toetudes eelnevale on „tandemi aastate“ hind mõtlemapanev ja seetõttu on isegi hea, et „Heremi ajastu“ saab juba nüüd lõpu ning suvest astub etteotsa uutele väljakutsetele värskete vaadetega uus kindral.
Sõjaliste võimete arendamine jätkub ja usun, et seda veelgi professionaalsemalt. Avalikest allikatest ja toetudes ka oma endistelt kolleegidelt kuuldule võib eeldada, et kaitsevägi saab juhi, kellel on tugev enesevalitsemine ning oskus kuulata ja argumenteeritud nõuannetele reageerida. Samuti paistab temas olevat selgroogu, et anda poliitilisele tasandile selgeid professionaalseid sõjalisi nõuandeid. Keegi ei taha tossikesest kaitseväe juhti. Retooriliselt öeldes, isegi mitte poliitikud.
Tema teenistuskäigust tulenev algpositsioon Heremi algusega võrreldes on pigem tugevamgi. Tal on kõik eeldused luua kaitseväest palju ühtsem meeskond, seda erinevate väeliikide sõdurist kindralini välja. Aga eks aeg annab arutust!
Miks ma kaitseväe personalipoliitika teemat siin suhteliselt põhjalikult käsitlen? Õppigem minevikust! „Tandem Herem – Palm“ ajastu lõpp tugevdab minu subjektiivsel hinnangul kaitseväe vaimu, millel on Ukraina kogemusestki lähtuvalt hindamatu väärtus. Aga nüüd seadkem pilgud tulevikku! Juba neljapäev on päev, mis annab selgust, „millist võid nuga läbima hakkab“ ja kas me saamegi enne oma riigi sünnipäeva Heremi järglase paika. Meie rahva iseseisvus ja vabadus ei ole kunagi olnud iseenesestmõistetav ning kaitseväe juhil on selles ülimalt oluline roll. Ma soovin meile kõigile head iseseisvuspäeva!