Ka läbimõtlemata reformil on tagajärjed

Kas me eksime, kui ütleme, et kõige enam on viimase kolmekümne aasta jooksul reformitud Eesti haridusmaastikku? Kuid rahulolu pole see toonud. Öeldu kinnituseks on hiljutine õpetajate streik, milles nõuti justkui palgalisa, kuid räägiti tegelikult muudest, palju tõsisematest probleemidest, mis lahendamist vajavad. Kiirustades, emotsioonidele tuginedes ja vaid üht küsimust lahendada püüdes on hariduselu järjest keerulisemaks tehtud ja see on omakorda mitte ainult kooliellu, vaid kogu ühiskonda frustratsiooni juurde tootnud.
Paraku paistab, et varasematest vigadest pole õpitud ja samas vaimus tahetakse ka jätkata. Kõrget palganõuet analüüsides jõuti kähku tõdemuseni, et raha selle täitmiseks pole mitmest kriisist räsitud riigi eelarvest preagu võimalik leida. Tähendab, tuleb taas appi võtta reformid, mis tegelikult tähendab millegi kuskil ringi tõstmist või hoopis päriselt ära lõpetamist. Ja sellega on kiire, sest ministriks olemise aeg on limiteeritud.
Haridusministri initsiatiivil ongi juba käivitatud läbirääkimised, millega tahetakse üldjoontes valmis jõuda käesoleva õppeaasta lõpuks. Siit küsimus – kas ei juhtu jälle nii, et ka see (kes teab mitmes muudatuste muutmise kava) ei too lahendust? Võiks juba kord selgeks saada, et igal reformil on mitu tagajärge. Üks see, mida loodeti saavutada, ja mitu muud, mida ei osatud kartagi.
Praegusest punnseisust loodetakse välja pääseda järjekordse koolivõrgu koondamisega. Seda meelt paistavad olevat nii ametnikud, poliitikud, pealinna ajakirjanikud kui ka üks osa läbirääkimiste laua taga olevaid omavalitsejaid.
Seega ei mõisteta ikka veel, et koolivõrgu nii-öelda korrastamise protsess pole pelgalt mingi hulga täna toimivate koolimajade uste sulgemine, et niimoodi leida vajaka olev raha ja koos sellega suunata vabaks jäänud õpetajad koolidesse, kus neist puudust tuntakse.
Nii lihtsalt need asjad ei käi. Märjamaa gümnaasiumi direktor Eero Kalberg ütleb tänases lehes väga õigesti, et koolivõrgu õgvendamisel, millegi sulgemisel, põrkuvad haridusökonoomika ja regionaalpoliitika. Elu on näidanud, et selle põkkumise tagajärjel võivad mõlemad kannatada saada. See on ilmselt ka üks põhjus, miks ei jaga omavalitsused haridusministri koolisulgemise õhinat.
Tegelikult tulekski enne, kui olemasolevaid koole (õpilaste arvust sõltumatult!) sulgema hakatakse, läbi viia rida erapooletuid uuringuid. Näiteks oleks vaja selgeks saada, kuhu lähevad edasi õppima suletud kooli õpilased, mida hakkavad tegema õpetajad ja mis saab tühjast majast. Pikemalt uurimatagi võib öelda, et näiteks Pärnu maakonnas, kus tundub olevat liiga palju väikeseid gümnaasiume, ei suudaks linnas olev riigikool maalt sulgemise järel koolita jäänud õpilasi vastu võtta. Sama on öeldud ka Tartu piirkonna kohta.
Ja kui ongi õpikohad olemas, kas seal ollakse ka valmis kümnete kilomeetrite tagant tulevaid noori majutama. Näiteks Rapla gümnaasiumis võiks ehk ruumi olla, aga elupaiga puudumine saaks kaugemalt tulijatele kohe takistuseks – enesekesksed vallavõimud on perspektiivitundetult kunagise õpilaskodu sujuvalt külalistemajaks muutnud.