Anne Ummalas
Oma, omane, omama. Minu oma, meie oma. Omakandi, oma pere, omanäoline, omamoodi, omaette, omavahel, oma tee. Sõna „oma” näitab kuuluvust kuhugi, kellegagi kokku. Tore on omada ja olla.
Meil on täna võimalus sõita loetud tundidega ookeani taha, süüa samu toite, mida söövad rahvad tuhandete kilomeetrite kaugusel, ja kanda täpselt samu riideid nagu kõik maailmakodanikud üle terve Maa. Oleme uhked oma tsivilisatsiooni arengu üle, et saame suhelda nii kiirelt ja olla maailmakodanikud. Samas oleme kõik ühtemoodi – eestlased ja sakslased ja hispaanlased ja ameeriklased. Mis teeb siis meist meie?
Suures meres tahaks ikka veidi omamoodi ka olla. Inimesel on üks ajuosake, mis sunnib teda teistest eristuma ja otsima oma teed. Teha midagi, mida teised ei tee, ja nii, nagu teised ei tee. Eestlased tunnevad väga hästi seda „naabrist parem“ geeni. Isegi Eesti riigi sees tahame oma piirkonda eristada. Minu jaoks näitab see tervet vaimset tervist. Meil on eneseteadvus ja me seisame oma kommete ja oskustega kindlalt maa peal, sirge seljaga ka veel.
