Jaan Urvet, kaaSaegne ja lühiajaline kaasteeline
Kas mäletame?!
Reedel, 16. veebruaril oleks muusik Toivo Kurmet saanud 75-aastaseks. Nii mõnigi Rapla noorem elanik küsib nüüd, et kes oli Toivo Kurmet? Keskealised ja vanemad teavad-mäletavad Toivot pigem kui suurte ideedega visioonimeest, kelle lennukad mõtted seostuvad Rapla omaaegse „Hollywoodi” ehitusega.
Toivo Kurmeti juubelipäeval kogunes mälestuste-meenutuste õhtul Raasiku rahvamaja saali poolteistsada inimest. Nii neid, kellel oli temaga isiklik side, kui ka neid, kes fännavad tema muusikat tänaseni. Seal nägi hallipäiste rokkarite kallistusi ja kuulis nimede meeldetuletamise hõikeid. Oli palju muusikat ja ajastunostalgiat.
Raasikul olid Toivo juured. Sealsel kalmistul puhkabki ta vend Ülo (Virmaliste kunagine trummar) ja vanaisa kõrval.
Mälestusõhtul oli peaesineja Toivo muusika populariseerija ja autoriõiguste valdaja Jüri Lina Rootsist. Õhtut ilmestasid MUBA noored muusikud, kes esitasid versioone Kurmeti lauludest. Need olid lummavad!
Alasti biitlid!
Toivo Kurmet tõusis Eesti popmuusika taevasse 1965. a ansambliga Virmalised, keda peeti lausa idabloki biitliteks.
Muusikast oli kantud juba Toivo lapsepõlv; isa Artur Kurmet oli Eesti enimnõutud ja absoluutse kuulmisega klaverihäälestaja, ema Asta aga laulja. Toivo muusikaharidus piirdus vaid noorte muusikute kursusega. Tänaseni on tuntud tollase Virmalise basskitarristi ja solisti Jaak Joala esituses poplugu „Naer”. Laulu sõnu „…ümber kõle sügistuule naer…” kaasa lauldes tõmbasin minagi oma esimesi tantsupoognaid tudengipidudel. Kurmetit teati ja tema laule oodati!
1968. a valmis filmitudengil Mark Soosaarel Toivo muusikast kontsertfilm „Lepatriinude lennutaja”, mis aga avalikkuseni ei jõudnudki. Põhjus oli lihtne: kõik muusikud mängisid-laulsid Valgerannas alasti! Soosaar oleks selle filmikatsetuse pärast peaaegu Moskva kinoinstituudist välja visatud. Filmist pole säilinud paraku ühtki koopiat. 1969. a valmib Kurmetil sümfoonia „Nostalgia”.
Täissaalid Eestis, Lätis ja mujal äratasid ka toonaste parteiametnike tähelepanu. Võib-olla saigi just Kurmeti liigläänelik muusika takistuseks tema laulude levitamisele. Ja kuna Toivol polnud ette näidata musahariduse diplomit, ei tunnustatud ka tema loomingut õiglaselt.
Vabadusse! Vabadusse!
1979. a abiellus Toivo väliseestlase Eline Andressoniga, misjärel ta lahkus N Liidust ametliku väljasõiduloaga elama Rootsi. Seal jätkus tema muusikutegevus koostöös mitmete popartistidega, kellest tuntuim oli Lizette Pålsson, kes laulis tuntuks Kurmeti „Clavichordi”. Rootsis juhtis ta ka trükikoja tegevust. Vabal maal algatas Kurmet Eesti vabastamise kodanikuühenduse tegevuse ning saatis kodu-Eestissegi vabadusaatelisi lendlehti ja raamatuid.
1986. a siirdus Kurmet elama Saksamaale, töötades Hamburgis muusikaprodutsendina.
1991. a saabus Toivo tagasi Eestisse ja „avastas” Raplas lõpetamata kultuurimaja ehituse. Siin lõigi lõkkele tema lennukas ja kõikirabav idee: rajame Raplasse filmilinnaku! Endisest rajooniasulast pidi saama maailmatasemel kommertsfilmide loomekeskus, heliefektide laboratoorium, ulmemaa „Maghira-landi” lõbustuspark, laste kunstikool, kirjastus ja trükikoda. Kõige selle finantseerimiseks loodi Eesti Kaubakompanii, mis vahendas Eestisse söögikraami. Käivitati kirjaketimäng, mis tõi sisse 3,5 miljonit, mida kasutati peamiselt kultuurilossi sisetöödeks.
Põlma tuulikus monteeriti kokku esimesed filmidki, kus tegid peaosalistena kaasa näitlejad Katrin Saukas, Ain Lutsepp, Erik Ruus, ajakirjanik Toomas Sildam jt.
500-seerialiseks kavandatud ulmefilmi „Maghira” stsenaristideks said Andres Ehin ja füüsik Tiit Lukki. Maghira kunstikooli tegevuse alustamiseks remonditi Rapla korrusmaja keldriruumid, kus 1991. a alustaski Krista Urveti juhtimisel tegevust Maghira kunstikool, jätkates osaliselt ka selleks ajaks aktiivse tegevuse lõpetanud laste animatsioonifilmistuudio „Mini-Anima” tegevust. Anti välja mõned numbrid „Maghira-lehte”.
Kurmet hakkas tegema ka aktiivset koostööd tollase Tuleviku Eesti Erakonnaga, kus tegutses esimehena teine ideedemees Jaanus Raidal. Astusin tema õhutusel selle liikmeks minagi.
Ideede teostamiseks vajalik algkapital kulus aga kiiresti ja Rapla linnavalitsus muutus kärsituks suure ja tühja Tallinna maantee pooliku ehituse pärast. Kurmet andis lubadusi.
Rikkus kasvab!
1991. a kandis Eesti Pank ekslikult Toivo Kurmeti erakontole ligi paarsada miljonit rubla (18,9 miljonit Eesti krooni). Seda summat ausalt edasi-tagasi kandes otsustas Kurmet lõpuks siiski kasutada raha oma ideede elluviimiseks. Miljonid kulusid filmi- ja helitehnika soetamiseks, noorte väljaõppeks ja filmikeskuse remondiks. See andis lootust ja usku tulevikuks. Ent mitte kauaks!
1997. a algas kohtusaaga, milles süüdistati Kurmetit üheksateistkümne miljoni krooni (mis oli juba vahetatud „kõvaks” valuutaks – 520 000 $) omastamises. Ja kuigi Riigikohus ei teinud otsust Kurmeti süüasjas, vaid saatis materjalid tagasi ringkonnakohtusse, toodi ta siiski 1999. a Rootsist „rootsi kardinate” taha Rummu vanglasse. Just seal tegigi Vahur Kersna temaga intervjuu „Pealtnägijasse”. Toivo vabanes vanglast 2002. a. Samal aastal lasti õhku ka seismajäänud kultuurikeskus kui lootusetu ehitusobjekt. Saatuse iroonia!?
Reekviem
2003. a kevadel avastati Kurmetil kaugeleulatunud vähk. Saksa ajakirjaniku ja režissööri Jutta Rabe tellimusel valmis sama aasta aprillis Estonia laevahukku käsitleva filmi „Balti torm” tunnusmuusika „Reekviem”, Kurmeti viimane heliteos. See saigi Reekviemiks autori eluteele. Toivo Kurmet suri 13. juulil 2003 Rapla haiglas. Ta oli vaid 54-aastane. Kahjuks loobus Rabe filmis Kurmeti muusika kasutamisest.
Täna meenutab Toivo Kurmetit vaid temanimeline pink Rapla keskväljakul ja naabruses tegutsev populaarne söögikoht Hollivuud, mille taustalugu on paljudele vahest isegi teadmata.
Kas ongi kõik?
Rootsi klahvpillimängija Attila Publiku esituses on Göteborgis salvestatud Kurmeti 40-minutiline „Fragmentaarne sümfoonia”. 2007. a oli noorte tantsupeo kavas Kurmeti instrumentaalpala „Labolore”. Tema laule on laulnud Koit Toome, Tanel Padar jt. Igaüks võib leida Toivo Kurmeti tuntumaid laule ja instrumentaalpalu „Ära mine veel”, „Vaikuse laul”, „Angelique”, „Suve hääl”, „Igavik”, „300 aastat tagasi” ja paljusid teisi ka internetist.
Millise inimesena jääme Toivo Kurmetit mäletama?
Eelkõige oli ta suurepärane muusik. Inimesena hooliv. Eestist hooliv! Vahel ehk liigagi teisi usaldav, sest igaüks, kes temalt rahaabi küsis, ka seda sai. Aga kindlasti pööraste ideede generaator.
Miks ei läinud siis ikkagi nii, nagu ta koos Rapla inimestega unistas?
Olid üheksakümnendad. Ei olnud meil siis veel kasutada ei Euroopa fondide hiigelsummasid ega suurrahastajate investeeringuid. Ja ega me saanud siis ka päris hästi aru Toivo mõttelennust. Või oli ta oma unistuste ja lootustega meie ajast lihtsalt ees?
Ärgu süüdistatagu mind muusiku ja ärimehe heroiseerimises, kuid arvan, et täna mõistame nii Kurmeti muusikat ja ulmetegemisi palju paremini. Või ehk ootamegi, et temasugused suured unistajad Raplasse tihedamini satuks?! Ise rääkis Toivo ikka, et ta elas 4000 aastat tagasi Assüürias. Mine tea, ehk tuleb ta kunagi taas ja varem kui nelja tuhande aasta pärast!
Nii tema muusika kui ka unistused väärivad kuulamist ja lugupidamist. Eriti tema juubeliaastal! Võib-olla võiks ka Hollivuudis olla teavet Kurmeti tegemistest ja kuulamiseks tema muusikatki?!
Aga istugem esialgu enne uute tegude sündi Toivo mälestuspingile ja meenutagem tema lühikeseks jäänud keerulist eluteed!
Ma ei tea kes seal Raasiku kalmistul puhkab aga kui vend Ülo elas Hagudi lähedal siis urn Toivo tuhaga oli tal kapi otsas, kuni lõpuks otsustati see tuhk Purila ligidal jõkke kallata.