Märt Kubo, vaatleja
Kõnnin mööda lauluplatsist, keeran vasakule jõe poole viivale teele. Aja kulgedes on rada ahtamaks saanud, männid ja kased seevastu kenasti sirgunud. Ja siis, mis see siis nüüd on … paremat kätt näen omamoodi džunglit.
Vinged tuuled on maha murdnud mitu puud, need on sadanud teiste puude peale, kujundades müstilise vaatepildi. Noored kuused kasvavad võidu kaskedega, tihedalt ja valgust varjates, lame nõoke on niiske, mingid veetaimed rohetavad. Pesitsevad seal pahaendelised imelikud olevused? Öösel on nad kindlasti kohal.
Võib-olla oleks noorena vaatepilt mind häirinud, ehk oleksin isegi pahane olnud kohaliku võimu peale. Et niisugune risu ja laga siinsamas linna ääres. Nüüd aga mõtlen: pagan võtaks, seda rikkust tuleb hoida. Elurikkust. Kuumad, vihmata suveperioodid on tulnud, et jääda. Puud, salud, võpsikud ja tihnikud aitavad palavust leevendada.
Vasakul pool rajakest võeti mõni aasta tagasi maha männik. Õigesti tehti, sest lank oli küps. Nüüd on peale kasvanud tihe võpsik. Kui proovisin läinud suvel seal mõne saunaviha kokku panna, oli tükk tegemist, et rohelisest müürist läbi murda. Tore oleks, kui loomulik pealekasv saaks minna oma teed ja sirguda kuis tahab. Seal ei roheta vaid lepad, on muudki. Tükike rohelisi kopse. Aga kui on eramaa, siis võib teisiti minna.
Jõuan Vigala jõekese äärde. Enne kitsukest silda on veel tükike lagedat endist heinamaad. Poole sajandi eest ja hiljemgi tuldi siia päikest võtma. Kesksuvel on jões vett vähe, supelda siin ei õnnestu. Aga silla ümber on kivid ja vesi nende ümber vuliseb meeleolukalt. Kolhoosiaega meenutab laepaneel, mis on purdeks seatud. Ajab asja ära, on isegi omamoodi noobel ja ohtlik.
Ühel õhtul teleka ees istudes nägin, et droonikaamera on sihitud tuttavale maastikule. Seesama purre ja seal seisab Pärt Uusberg, helilooja ja dirigent, meie linna patrioot. Ta räägib, kuidas naudib talve, lumiseid maastikke ja sedasama paika. Rahu ja vaikust, mida on jäänud vähemaks. Kui sa oskad näha ja tunda, siis võid saada elamuse siinsamas Raplas. Võta aega ja ava meeled. Jaapanlased oskavad seda. Näha looduse erinevates ilmingutes ilu, hinnata väikevormi täiust, liikide vastastikust kokkusobivust.
Ma loodan, et vallavalitsuses on arusaam, kuidas linnaümbrus edaspidi kujuneb. Kuhu tulevad uued krundid, kuhu teed ja muud rajatised. Ning kus on pargi- ja puhkealad, metsasalud ja matkarajad. Meie linnake on viimastel aastatel jõudsalt kenamaks saanud. Just haljastuse ja uutmoodi linnadisaini mõttes. Uute rajatiste juurde on istutatud elujõulisi puid. Vabaõhu kultuuriplatsi ümber Tammemäel istutati aastaid tagasi kodanikualgatuse korras tammevitsu Eesti 100 tähistamiseks. Elu näitas, et niimoodi korralikke pargipuid ei saa.
Ettekasvatatud puud on suhteliselt kallid, aga eks selle võrra võib neid ühekorraga vähem mulda panna. Aga teha seda igal aastal. Rohkem pärnapuid, sooviks. Ja ehk oleks tore, kui linna kodanikud saaksid kaasa lüüa. Teha osamakse ja sõpradega soovitud puu kinni maksta. Tammemäe tänava kogukond tuleks kohe kaasa. Meie aednik Sirle Sule saaks korraldamisega kindlasti hakkama. Abivallavanem Rain Terrase terase pilgu all. Või mis?
