Martin Ellermaa
On viimane hundikuu õhtu. Kõnnin kunagise Virtsu raudtee tammi peal. Selle pervedelt on hiljuti puid ja võsa raiutud, nii et nende teravad kännud või köndid on püsti nagu ogad või harali noad. See pilt pole just postkaart ega ilus foto arvuti töölaualt. See pilt on siin, nina ja jalge ees! Nagu ka too värske lageraie paremat kätt suurel metsasaarel, mis üle põlluvälja paistab iidvana Libadu küla külje all.
Natuke hiljem jõuan ühele vanale matkarajale, ent selle otsas on nüüd väljakutsuvalt kirjas “ERATEE”. Vastav märk (311b) keelab teel sõidukiga (mh jalgratas) sõitmise ilma omaniku loata. Seega jala võin ma seal ikka käia, matkata, eriti kui ma veel tahan koju saada, ja lähen rahuga.
Vanu teid ei tohiks kinni panna, sest nii pannakse kinni osa maaelust. Võib ka öelda, et iga kinnisasi ja omanik, kes kogukonnaga ei lävi, suretab maaelu. Sest maal ja looduses pole tegelikult ühtegi kinnist asja ega omanikku, ei mingeid katastripiire ega müüre. Kõik voolab, läheb millekski muuks üle ja on kõigi oma.
Paraku on omandireform ja muu poliitika vahepeal maaelu palet palju hävitanud. Ennevanasti pani tee taluõuedestki läbi, kõik käisid läbi, aga nüüdne eravaldus näib olevat nagu loss või linnarahva saatkond, mis on maailmast välja lõigatud. Samas on maa eravalduse all ju sama, mis mujalgi, oma looga.
