Rahvarõivaste ilu näeme suures pildis alati laulu- ja tantsupidude aegu. Siis imetleme rongkäigu triiburikkust ja tantsuplatsi värvikirevust.
Kui aga vaadata lähemalt, kihelkondade piires, nii nagu rahvarõivaste piirkondi määratleme, siis on valik oluliselt kehvem. Mõnest kihelkonnast on kasutusel vaid paar seelikut, kuigi muuseumides on varjul oluliselt rohkem triibuseelikuid. Eks kangatootjatel on lihtsam, aga meie rahvarõivaste rikkus jääb poolikuks. Ega siis rahvarõivaste igapäevasel kandmise ajal olnud ju kogu küla naistel kõigil ühtemoodi seelikud seljas, isegi ühel naisel oli mitu seelikut.
Tuletan meelde, et need kaunid rõivad, mida me täna rahvarõivasteks nimetame, olid 18.- 19. sajandil talurahva tavapärased riided, mida ise algusest lõpuni valmistati. Muidugi olid osavamad ja tagasihoidlikumad tegijad. Mõni osavnäpp saavutas mõnes tehnikas lausa meistri staatuse ja temalt telliti kirivöö, pottmüts või käisepits. Aga olid ka värvitundlikud seelikutriipude seadjad, kes naabrineiudele nende lõngad kaunisse triibukordusesse seadsid. Nii keriti lõngad ümber kasetohust ribatriibunäidiseks ja tellija sai selle järgi hõlpsalt oma seeliku kududa.
Veel täna ja homme (kuni 28. märtsini) saate siin piltidel olevaid seelikuid reaalsuuruses vaadata Rapla keskraamatukogu näitusel. Olgu see inspiratsiooniks huvilistele, leidmaks muuseumidest veel neid päris vanu ja erilisi seelikuid. Meeldetuletuseks: vaata alati muuseumile korjamise ja valmistamise aega. Kõik, mis valminud 20. sajandil, äratavad veidi kahtlust, sest siis tehti juba palju iseseisvaid tuletusi ja päris rahvarõivaste kandmise aega need kindlasti ei kuulu, olgugi et need võivad toredad olla.
Rohkem rahvarõivaste kandmisest ja levikust ning ka konkreetseid näiteid saad uudistada rahvarõivas.ee lehel. Raplamaa rahvarõiva nõuandekoja tegevusi saab jälgida Facebookist Raplamaa Perenaiste Selts Pauliine alt.
Hageri kihelkond
Hageri kihelkond asub vanal Harjumaal. Hageri on päris lähedal Tallinnale ja moodne rahvas võttis kiirelt üle linnamoe, seetõttu on siin kõige vähem talurahvarõivaid muuseumides säilinud. Selleks ajaks, kui ERM kogumisringidele tuli, olid siinkandis vanad, moest läinud riided juba kadunud.
Väga tore Hageri seelikukanga jupike on aga muuseumisse jõudnud (ERM 15623). Seelik on pärit Ruila külast, muuseumile kinkis Mari Viimann, valmistamise aeg 1857. aasta. Seelikus on kasutatud taimedega värvitud lõngu. Põhitoon tumeroheline. Seelikuga on kaasas legend:
„Värvid: puu-punane, pleek-punane, roheline (enne alt kollane olnd, lõng õli ja sinikiviga roheliseks tehtud), karikakra-kollane ja õli-sisne.“
Hageris on teinegi triibuseelik, mille näidist rahvarõiva koolis osalevad Hageri naised alles koovad.
19. sajandi lõpuveerandist pärit on ruuduline seelik (ERM A 509:2603) Hagerist. Värvid on juba aniliinvärvidega värvitud. Ruudud on kirevad ja värvilised – roheline, punane, must, törtsukese sinise ja kollasega. Seelikuga ei ole muuseumisse kaasa antud rohkem infot.
Ruudustik on kangesti sarnane Vigala ruutudega. Loe Madde Kalda raamatut „Seitse tähte taeva sõelas“.
