Koostaja Ants Tammar
Eesti õpetajaid on nimetatud üsna kaua aega maasoolaks, ka rahvavalgustajaks. Igal juhul pani eesti rahvas oma õpetajaile kultuurharidustöös suuri lootusi.
Meie kultuuriloos on pikk periood, kus maakoolide õpetajad osalesid kutsetöö kõrvalt aktiivselt kultuurharidustöös, organiseerides ja juhatades laulu- ja pasunakoore, näitemängu, raamatukogusid jne.
Esimene pikem kirjutis õpetajatest kui maasoolast kultuurharidustöös oli 1914. aastal Päevalehes, kus kirjutati Viljandi muusikapäevast. „Iseäranis tähelepanemiseväärt oli kooliõpetajate laul. Nende laul oli mõjuv, täis tuld. Neid kuulati hinge kinni pidades ja nõuti uuesti kordamist. Laulis maasool ise, see raugemata tahtejõuga rahva vaimuelu juht. Oli ju terve pidu nende töövilja kokkuvõte, sest nemad on ju need, kes sipelga usinusega laulu järjekindlalt rahvasse istutavad.”
Seltsielu kandvama jõu, maasoola tegevuses ilmnesid väsimuse märgid
1916. aastal kirjutati ajalehes Sakala: „Esimesed Eesti hariduse seltsid tekkisid mitmesuguste nimede all esiotsa linnades ja suuremates alevikkudes. Seltside asutamise tuhin käis varsti, nagu palavikuga värin, üle terve maa ja neid tekkis valdades üle öö, nagu metsas seeni niiskel suveööl. Algatajaks oli suuremalt jaolt muidugi meie maasool, kooliõpetajad.”
1924. aasta algul said ajalehe Meie Maa lugejad teada, et seltsitegevus on järjekindlalt tugevnenud, aga murelikult nenditi, et tema kandvam jõud, õpetajad kui maasool, kipub viimasel ajal passiivseks jääma. „Teie olete meie ainuke maasool. Tulge ja aidake. Rahvas saab Teile tänulik olla,” oli üleskutse õpetajatele.
Algkooliõpetajad maal on tähtis kultuuriline jõud
Ajaleht Postimees rõõmustas 1925. aasta augustis oma lugejaid teatega, et meie kooliõpetajad on jälle päris õigeks maasoolaks saamas, milleks nad rahvusliku ärkamisaja järel olid. „Ja meie kooliõpetaja on ühekorraga oma tähenduse kui maasool jälle kätte võitnud. Pealegi on õpetajaskond juba arvuliselt tähtis kultuuriline jõud meie rahvaelus.”
1922. aastal toimunud rahvaloenduse andmetel oli algkooliõpetajaid 3647 (linnades 851 ja maakondades 2796), kes rahvaga kõige rohkem kokku puutuvad. Kui juurde liita keskkoolide ja muude koolide õpetajad, oli nende üldarv 4987 (mehi 2603 ja naisi 2384).
Õpetaja kui maasool on maal vabaharidustöö eestvedaja
1926. aasta novembris Päevalehes ilmunud artiklis „Vabaharidustöö organiseerimise vajadusest ja võimalustest” teatatakse, et vabaharidustöö väljaspool kooli on jätkuks kooliharidusele ning see ei ole vähema tähtsusega kui kooliõpetus. „Vabaharidustöö all mõistame igasuguste kursuste ja loengute korraldamist, õpperingide, raamatukogude ja lugemistubade organiseerimist, ka laulu, muusika, näitemängu ja muude sarnaste hingeliste arendavate ja inimeste vaimlisi huvisid rahuldavate vahendite eest hoolitsemist,” kirjutati arutluses ning oldi arvamusel, et õpetaja kui maasool on eriti maal vabaharidustöö eestvedaja.
Õpetaja tegevus ei tohi piirduda ainult klassitoaga
Ajaleht Waba Maa avaldas 1927. aasta mais kirjutise „Kas maasool või aabitsakoi”. Selles artiklis öeldakse, et õpetaja töötundide arvu ei tohi liig suureks ajada, sest õpetaja sidumine kogu päevaks klassituppa, aabitsa külge, muudab õpetaja aabitsakoiks, kelle silmaring piirdub üksnes klassitoaga. Õpetaja ei näe ega tunne ühiskonna elu mitmekesisust, ega suuda kaasa tõmmata rahva elu üldisele paranemisele. Kui õpetaja peab olema maasool, siis võib see sündida ainult tingimusel, et meie ei rakenda õpetaja kogu jõudu kitsalt võetud klassitööle.”
Maasool on kultuurharidustöös lahjenenud
Alates 1928. aastast kirjutati ajalehtedes murelikult, et õpetajaskond, meie maasool, kultuurielu eestvõitleja, on „vaikivasse olekusse” pugenud ning küsiti: „Kas maasool on kultuurharidustöös tuimaks jäänud?” Kirjutistes rõhutatakse, et meie riigi ja rahva kultuuriline heaolu ning maa rahva kultuuriline elu sõltub õpetajatest. „Kui maasool on tuim, läheb maa hukka,” öeldi ühes arvamusloos.
Ajalehes Waba Maa tunnistati, et maasoolaks olemine on raske ülesanne – tarvitada oma puhkeaega seltsitööks. „Kuid see töö kannab maal väga kaunist vilja. Mida enam põleb tuli, mida rohkem jõutakse olla kultuurharidustööl, seda suuremat vilja saavutatakse ja on saavutatud.”
1932. aastal kirjutati Päevalehes, et õpetajate mõju rahva hulgas väheneb. „Õpetaja nagu ei ole enam selleks maasoolaks, kelleks teda varem peeti. Koolinõuded on kasvanud. Õpetaja peab süvenema oma erialasse. Tal pole enam aega.”
Õpetajate Leht asus õpetajaid kaitsma: „Meie ei ela enam ärkamisaja oludes ja et säärane igal alal „maasool” olla tahtev ei saa enam „soolaks” olla, vaid on ainult äärmiselt lahjendatud soolvesi. Võrrelge ärkamisaegset ja praegust koolitööd! Eks nõua praegune koolitöö võrratult rohkem jõudu ja aega. Ja kui õpetajaskond on tagasi tõmbunud sellest seltskondlikust tööst, mis ei ole otseselt ta ametiga seotud, siis ärgem süüdistagem, vaid tundke rõõmu, et ta on aru saanud oma kutse tähtsusest ja suurema innuga andunud oma otsesele kutsetööle. Õpetaja peab jääma õpetajaks.”
Rahvas nõuab, et õpetajad temale lähemale astuksid
1935. aasta algul oli koolijuhatajate üleriigiline kokkutulek, kus koolmeistritega kohtusid riigivanem K. Päts ja peaministri asetäitja K. Eenpalu. Nad palusid noortel õpetajatel astuda rahvale lähemale. Ajaleht Ühistegelised Uudised vahendas nende räägitut: „Laialiste ringkondade poolt heidetakse ette, nagu ei oleks meie noor õpetajatepere mitte nii rahvaga kokku liitunud, nagu seda olid meie vanad kooliõpetajad, kes olid meie esimesed rahvuslikud teerajajad ja kes kõik raskused võitsid, oma rahvast ja ümbruskonda harides. Rahvas nõuab, et õpetajad temale lähemale astuksid. Rahvas on harjunud õpetajais nägema oma juhte ja ootab neilt ka tööd väljaspool kooli,” ütles riigivanem.
K. Eenpalu teatas, et „õige koolijuht on seda liiki, kes tuletab kaudselt meelde meie vana koolmeistrit, kes sügavast vaimust oma rahva vaimse elu korraldamisele ja ümbermuutmisele elas”. Kirjutise autor tegi riigijuhtide räägitust sellise kokkuvõtte: „Vähe on sellest, kui meie maasool ainult noortele raamatutarkuse jagamisega piirdub, jäädes eemale rahva teistest eluavaldustest väljaspool kooli, nagu seda õigusega sagedasti ette heidetakse. Eriti maal osutub õpetajaskonna koostöö nii paljudel aladel hädavajalikuks.”
1935. aasta algul oli Eestimaal ligikaudu 1200 algkooli umbes 4000 õpetajaga. Ligi 1100 algkooli asusid maal. Enamik algkooliõpetajatest moodustasid maakooli õpetajad. Paljud neist olid tõeline maasool, ümbruskonna vaimuelu ülevalhoidjad. Edaspidistest kirjutistest aga nähtub, et õpetajat peeti siiski rohkem maasoolaks klassiruumis lapsi õpetades. Kogukonna seltsielus osalevat õpetajat tituleeriti aina vähem nimetusega „maasool”. Hakkas läbi saama periood, kus õpetaja kui maasool on siin ja õpetaja on seal, teda jätkub igale poole ja igal ajal.
Iga õpetaja peab andma eesti rahva kultuurrahvaks tegemisel kogu oma jõu
Riigikorra muutudes muutus ka õpetaja kui maasoola tähendus. 1941. aasta juunis ilmus ajalehes Nõukogude Õpetaja Nigol Andreseni artikkel „Sotsialistliku isamaa kaitsel”, milles kirjutise autor teatas: „Koos kõigi teiste Nõukogude Liidu vabade rahvastega võitleb oma vabaduse eest Nõukogude Eesti. Selles võitluses peab olema esirinnas maasool, intelligents, ja eriti õpetajad.”
Artiklist saame veel teada, et Eesti õpetajad on näidanud lühikese nõukogude võimu ajal, mida tähendab rahva kultuurilisele arengule Nõukogude kord. „Nõukogude Eestis toimub tõusvas tempos kiire kultuuriprotsess, mille sihiks on teha eesti rahvast eesrindlik kultuurirahvas,” kirjutas Nigol Andresen ning lisas: „Ja sellepärast on selge, et iga õpetaja ja kunstitööline annab selleks kõik oma jõu.”
Artiklis öeldakse, et õpetajail on eriti maal hulk ülesandeid. Tähtsaim kohustus oli propagandistina teha rahva seas ideelis-poliitilist kasvatustööd. Sõjajärgsetes kirjutistes aga selgub, et „maasool” oli selles tegevuses tuim, aga kogukonna kultuuritöös osalejana märksa aktiivsem. Viimati mainitud tegevusest saate lugeda 4. jaanuaril 2024. aastal Raplamaa Sõnumite lisalehes Koduloolane ilmunud kirjutisest „Õpetaja osavõtt kultuurharidustööst on tema aukohustus”.
