On kultuuririkkuse aasta, mille eesmärk on märgata, väärtustada ja hoida Eesti kogukondade ja rahvaste kultuuride mitmekesisust. Ka meie etnilised rühmad on kogukonnad, mille kultuuri ja traditsioone tuleb elus hoida. Setode puhul on see kultuuri elushoidmine õnnestunud vägagi edukalt.
Kes siis ei oskaks Zetode mõnele loole kaasa laulda, poleks maitsnud mõnd setode traditsioonilist rooga (näiteks sõira või suulliimi), poleks kuulnud seto leelot (mis kuulub UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja), oskaks eristada setode rahvarõivaid teiste omadest või poleks külastanud Setomaad ja nautinud sealset kultuuri, kööki ja kombeid kõige ehedamas vormis.
Seto kultuuri ja köögi kohta on öeldud, et see on ühtaegu nii oma kui ka võõras. Eks see Kagu-Eesti servas asuv kultuuriruum ongi kombinatsioon ida ja lääne kultuurist. Erinevatel andmetel arvatakse Eestis elavat kuni 20 000 end setoks pidavat inimest. Setomaal elab neist umbes 4000. Nii et paljud setod on oma elupaiga leidnud mujal, kuid teavad siiski, kus on nende juured ja peavad setode kultuuri au sees.
Üks selliseid inimesi on Raplas elav käsitööõpetaja Terje Raudsepa. Sündinud on ta Võrus, koolitee möödus Viljandimaal ja elutee on teda toonud Raplamaale, kuid seto juurte tunnetus käib temaga pidevalt kaasas. Need juured on tal Setomaal nii ema- kui ka isaliini pidi ja Terje mitmed sugulased elavad praegugi Setomaal. Neil käib ta külas nii tihedalt, kui tihe ajagraafik võimaldab. Ta küll tunnistab, et tahaks palju rohkem seal olla ja ideaalis lausa elada.
“Ma tunnen sellest nii puudust, et saaksin seal olla, kuna kõik, mis seto kultuuri puutub, on mulle nii hingelähedane,” sõnas Terje. Ta enda sugulastest hoiavad seto kultuuri kõige enam üleval tädid, kes tegelevad seto leelokooride eestvedamisega.
Ka oma käsitöö ja rahvarõivaste valmistamise oskused on Terje pärinud vanaemalt ja tädilt. Oma osa on lisanud suur huvi käsitöö vastu ja õpingud, mille käigus valmistas Terje endale Viljandi rahvarõivad ja kootud seelikukanga.
Setode toidukultuur
Seto kultuuri lahutamatu osa on erinevad tähtpäevad ja nüüd kohe, 5. mail tulevad seto kevadpühad ehk lihavõtted. Terje sõnas, et eks ta tähistab nii ise kui ka oma õpilastega tavalise kalendri järgi kevadpühi, kuid seto kevadpühade (ja ka teiste tähtpäevade) juurde kuuluvat sõira on ta ikka teinud.
“See on kõige uhkem ja tuntum seto toit ja eriti peen roog ka minu jaoks, peaaegu võrreldav ööbikukeele pasteediga. Kui ma olin laps ja ema tegi seda sõira, ei maitsenud see mulle üldse, ei osanud seda väärtustada. Eriti vastukarva olid mulle siis köömned. Aga nüüd anna ainult kätte ja saaks ainult köömnetega, kuna ilma nendeta ei ole sõiral õiget sõiramaitset. Sellepärast ise teengi sõira, et saaksin seda kohe südamest süüa,” rääkis Terje.
Sõira põhiretsepti leiab Käsitöölase tagaküljelt, kuid selle kohta rääkis Terje veel, et vanasti tehti päris palju ka kivialust sõira ehk närtsusõira. Selleks oli vaja rasket kivi, mida nimetati sõirakiviks. Sellise sõira tegemisel piim kuumutati, lisati kohupiimamass ja kui vadak eraldus, pandi kohupiimamass sõelale nõrguma. Saadud mass asetati marli sisse, volditi marli ääred sõirale ja asetati raskuseks peale sõirakivi. Kivi alla vajuma jäeti sõir üle öö külma tahenema. Kui vadak oli täielikult eraldunud, võeti sõir marlist välja, hõõruti üle soolaga ja pandi taas külma.
Terje ise selliselt tehtud sõira saanud ei ole, kuid teab, et kivialuse sõiraga on Seto kuningriigipäevadel sõirameistriks saadud. Sõira tegemise komme ning oskused on 2010. aastal kantud ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Neid oskusi jagab Terje edasi nii oma õpilastele kui ka teistele õpetajatele, kes aeg-ajalt ikka soovivad sõirakoolitust. Kõige parem ongi sõira teha siis, kui oled näinud kedagi seda ise tegemas.
Toit on setodele üldiselt ja ka Terjele endale südamelähedane. Seto köögi puhul on üheks märksõnaks puhtad maitsed ja setode retseptiraamatut „Seto köök: põlvest põlve“ sirvides jäävad sealt silma nii mõnedki tuttavad road nagu mannavaht ja uhhaa. Terje enda üks lemmikuid on aga suulliim – külm supp kapsa, marineeritud kurgi ja hapukoorega. Sellegi roa puhul on igal perekonnal oma retsept ja traditsioonid. Kes toidu nime üle imestab, siis suud see kokku siiski ei liimi, suulliim tuleb kahest sõnast: sool (suul) ja leem (liim).
Paljud seto toitude nimetused ongi sellised, et loed ja mõtled, kuidas seda hääldada ja millest see koosneda võiks. Näiteks keldohaotis, hainapiirak, tatimäätsa hamsahus, keldokala hämmatüs, süldukala kikkasiiniga jne. Kuna seto murre käib võro murde alla, on lihtsam nii toitude nimedest kui ka üldse setode keelest aru saada neil, kes vähemalt mingil määral võro keelest aru saavad.
Kaugele kuuldav ja teistest eristuv
Rahvarõivaste puhul peab Terje oluliseks, et enne kui hakkad valmistama oma esivanemate päritolu rahvarõivaid, tunneksid selle kohaga tugevat sidet. Rõivaid tehes see side kindlasti ka suureneb. “Kui valmistad rahvarõivad, et nendega ainult esineda, siis nii tugevat sidet ehk ei teki, aga kui valmistad oma esivanemate päritoluga rahvarõivad, võib tunne tugevam olla,” sõnas Terje.
Ta ise on seda sidet tundnud mitme paigaga. Tema esimesed isetehtud rahvarõivad olid Viljandi rahvarõivad, pärast valmisid seto rahvarõivad talle endale ja ka tütrele ning nüüdseks on valminud ka Rapla kihelkonna rahvarõivad. Kui Terje käis 2015. aastal pikk-kuue koolitusel, valmis tal seal kaks pikk-kuube – Rapla oma ja seto räbik ehk villasärk.
“Rahvarõivaid olen valmistanud ikka selle mõttega, et kes ma olen ja kuhu kuulun, niisiis Setomaa ja Raplamaa. Väärtustan mõlema piirkonna pärimuskultuuri ja kannan mõlema piirkonna rahvarõivaid uhkusega. Rahvarõivad on midagi erilist ja olen uhke oma tütre üle, kellele olen saanud valmistada rahvarõivad – emalt tütrele,” rääkis Terje. Ta tütar tunnetab ka ise oma seto juuri, tunneb sealse kultuuri vastu huvi ja on omale neiu peakatte tikkinud.
Terje käsitööklassis on seto rahvariided ka kenasti näha ja sildid juures, et oleks hea õpilastele näidata, mis on mis. Seto neiu rõivad on hamõh (särk), kitasnik (pihikseelik) või sukman (villane pihikseelik), vüü (vöö), põll, kapuda’ (sukad), pastlad või mustad nöörsaapad, pearätt või vanik ja ehted. Abielunaist eristab teistest peaskantav peavööga linik, millele õue minnes seotakse peale rätt. Pidulikel puhkudel sõlmitakse liniku peale siidipael, helmine või kuldrätt, kuklale võidi aga eriti pidulikel puhkudel lisada siidilinte. Pealisrõivaks kanti räbikut ((villa)särki).
Seto lapsed kandsid varem lihtsamaid linaseid rõivaid, kuid nüüdsel ajal püütakse neidki täiskasvanute eeskujul riietada.
Väiksemad seto rahvarõiva juurde kuuluvad esemed on Terjel kenasti karpi pandud ja sealgi on igal asjal oma nimetus juures. Karbist ilmuvad järjest välja seto pitsiga abielunaise pealinik, pähe käivad linapalmikud ehk kossalinad, siidilindid, kuldrätt ja tavaline rätt, erinevad vööd (üks neist lausa vanaemalt päranduseks saadud) ja kuhiksõled. Setode sõled on nii suured, et mõjuvad lausa kilbina.
Seto naise rahvarõiva eriline osa ongi tema uhke hõbeehetekomplekt – suur sõlg, hõbeehted tsaari müntidest (tsäposka: kaalakõrd, rahadsõ jne), keerdketid (keerdokeedi) jm. “Öeldakse, et seto naist on enne kuulda, kui näha, nõnda kõva häält teevad kõlisevad hõbeehted,” lisas Terje. Sõle kohta ütles ta, et suur sõlg on abielunaise tunnus, viidates viljakale eale ja kaitstes samas kurja silma eest naise kõige õrnemat kohta, tema hinge.
Seto rahvarõivaid valmistatakse algusest lõpuni käsitööna, nii et need on eriti väärtuslikud. Setod kannavad oma rahvarõivaid uhkusega nii pidupäevadel kui ka esinemistel. Enamasti kannavad seto rahvarõivaid leelokooride liikmed ja aktiivsed kultuuriinimesed. Kõige rohkem näeb seto rahvarõivaid kohalikel kultuuriüritustel ja suurematel pidudel. Neist kõige olulisem on Seto Kuningriik (ka Seto kuningriigipäiv). Selle ürituse kohta sõnas Terje, et tema jaoks on see alati nagu suguvõsa kokkutulek.
Ajalugu albumites
Seto rahvarõivaste valmistamiseks andis Terjele esimese tõuke tädi, kelle juures ta seto rahvarõivaid nägi ja sai temalt esimese hamõ. See tekitas huvi ise proovida, uurida ja küsida, kuidas miski ikka tehtud on. Praeguseks on seto komplektist Terjel puudu peavöö, mida ühel koolitusel sai alustatud, kuid jäänud pooleli. Peavöö isetegemine on keeruline ja ajakulukas, nii et paljud lasevad selle teha nobedamate näppudega meistril, kuid Terje on suhtumisega, et kui töövõtted on selged, ei ole tegemine keeruline, ainult aega on vaja.
Olles teinud kolme paiga rahvarõivad, on Terjel hea vaadata, mille poolest need üksteisest erinevad. Näiteks Viljandi rahvarõivaste puhul tuli palju teha niplispitsi ja valgele linasele kangale kastpistet. „Selline tunne oli, et jäägi või tikkima seda. Siis ma olin 20-ndates, kui seda tegin. Aga mulle on ikka kõiki neid, nii Viljandi, seto kui ka Rapla riideid teha meeldinud, ei ütleks, et üks oleks teisest raskem olnud. Alati on asi keeruline siis, kui on teadmatus, tundmatu teemaga tegu. Kui õpid tehnika ja töövõtted selgeks, ei ole miski enam keeruline,“ nentis Terje.
Oma seto juurte ajalugu on Terje jäädvustanud albumitesse. Esimene album algab esivanemate fotodega ja järgnevad lehed on täidetud piltide ja tekstidega sellest, kuidas seto rahvarõivad Terje käe all valmisid ja millistel Setomaa üritustel on ta käinud, kuidas leelokooris laulnud ja esinenud.
“Iseenda ja oma pere jaoks olen neid albumeid teinud, et lapsed ikka teaks, kus ja mis on toimunud. Hoian, säilitan ja pärandan lastele siin olles seda seto kultuuri nii palju kui saan,” sõnas Terje. Eriti uhked pildid neis albumites pärinevad Seto Kuningriigist, kus enamik osalejaid on seto rahvariietes. Korra on juhtunud, et Terje on Kuningriigis käinud tavalistes riietes. “Täiesti võõrkehana tundsin end, ei lähe enam ilma rahvariieteta!”
„Mulle meeldib, et Setomaa kultuur on hoitud ja seda on märgatud. Seda teatakse niisama hästi, kui teatakse Kihnu pärandkultuuri ja Haapsalu salle ja Vormsi rahvarõivaid. Vahepeal ei räägitud ju seto kultuurist, aga nüüd on teadmine sellest viidud massidesse. Erinevused rikastavad meid. Mida rohkem me julgeme erineda ja näidata erinevaid kultuure, seda enam see meid rikastab.“
Üha rohkem on küll neid, kellel on juuri mitmes paigas ja ühegi kohaga tugevat sidet pole. Terjel endalgi läks aega, et saavutada Raplaga nii tugev side, et tahaks teha selle paiga rahvariideid. Nii et vahel vajab õige juuretunnetuse saamine lihtsalt aega. Ja vahel tuleb süüvida oma perekonna ajaloosse, et leida üles see paik, mis hinge helisema paneb.
„Kodu on see koht, kust saame oma juurte olemasolust teavet. Ema-isa, vanaema-vanaisa on ikka need, kes püüavad juba varakult paika panna, kes nemad on ja olid. Praegu on usinalt uuritud sugupuusid ja siit saab ka alguse mõte: Kes mina olen? Kust mina pärit olen? Kandes oma kodukoha rahvarõivaid, tunneme juba varakult kokkupuudet kodukandi traditsioonidega, sest kultuur algab ju kodust.“
*
Kellel seto kultuuri vastu sügavam huvi, tasub uurida järgnevaid lehekülgi:
Setokeelsed uudised – https://jupiter.err.ee/1038013/setukeelsed-uudised
Setode kujunemislugu – https://www.facebook.com/watch/?v=306990360287603
Olulisemad sündmused – https://visitsetomaa.ee/et/syndmused
Kohalikud käsitöösündmused ja meistrid – https://kogo.seto.ee/et/about/
Seto leelo – https://laul.setomaa.ee/
Seto köök – https://www.setokyyk.ee/
